“Vaata, pojakene, ega sellise koha peal nagu Savisaarel, saagi olla nii, et raha vastu ei võta,” räägib mulle, hallipäisele ajakirjanikule, vast üheksandat kümnendit käiv memmeke Angelina. Oleme Kiviõli bussipeatuses, kõneleme Savisaarest ja korruptsioonist.

Angelina on kindlalt veendunud Savisaare absoluutses süütuses. Ta selgitab mulle veenvalt: “Sellise koha peal nagu Savisaarel, määritakse sind nagunii, ja mida parem inimene sa oled, seda enam sind määritakse, teha pole aga midagi...”