Jaanus Marrandi näeb ainsa võimalusena ühinemist sotsidega.

Veel aasta tagasi juhtis Marrandi Rahvaliitu ja pidas Pärnus kongressi, mille lipukirjaks oli “Ühiselt uuele tõusule!”.

Nüüd kinnitab mees, et erakond on väga sandis seisus. “Kuskil peaksid olema vallavanemad,” seletab Marrandi. “Noored ei saa hääli. Pole raha ega säravaid inimesi.”

Kunagisele keskerakondlasele tähendab Keskerakonnaga ühinemine kõige hullemat hirmuunenägu. “Me lämbume sinna alla ära,” kinnitab Marrandi. “Keskerakond võib loota mingeid maahääli, aga maamehed ei tule Keskerakonda.”

Marrandi hinnangul on Keskerakonna ühinemisettepaneku kaugem eesmärk Savisaar valijameeste häältega presidendiks teha.

“See on teatud suurärimeeste grupi mõte,” kinnitab ta.

Jaanus Marrandi väitel olid Keskerakonna ettepaneku initsiaatorid tegelikult Rahvaliidu oma mehed. “Mõned inimesed broneerivad sellega omale järgmise Riigikogu kohad ära,” ütleb ta ja kinnitab veel kord: “Ainuke koht, kus saaks oma ideesid reaalselt maksma panna, on minu arvates sotsid. Nemad on linnas, meie maal. Nendega liitudes võiks tekkida uus hingamine.”

Erakonna siselistis kirjutas Marrandi, et sotside poolt tuleks ideoloogia, Rahvaliidu poolt organisatsioon.

Keskerakonna ootamatuna tunduv ühinemisettepanek Rahvaliidule oli tegelikult Savisaare püüd ennetada Rahvaliidu sotsidemeelse leeri juba ettevalmistamisel olnud kirja Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale.

“Kui sinu kindralstaabi kõrge ohvitser on kellegi teise väeosa komandör, mida temaga tavaliselt tehakse?” küsib Villu Reiljan. Marrandit silmas pidades.

Kolm aastat kannibalismi

Rahvaliidu üht mõjukamat meest Tarmo Mändi vihastab Marrandi jutt sotsidega ühinemisest.

“Mina olen astunud konservatiivsesse erakonda,” tunnistab Mänd. “Nüüd tahetakse minust vasakerakonna liiget teha.”

Sotsidega ühinemise idee on erakonnas pidevalt päevakorral olnud. “See on tekitanud erakonnas suuremat ebakindlust ja mõjunud halvemini kui kohtuprotsessid,” nendib Rahvaliidu juhatuse liige Mänd, tunnistades: “Sisemised tülid on erakonda sedavõrd nõrgendanud, et see meenutab mulle koonderakonna lõppu.”

Mänd läheb veelgi kaugemale: “Meil oli kevadel võimalik valitsusse minna. Kes võitlesid tollal valitsusse mineku vastu? Täpselt samad jõud, kes täna tahaksid sotsidega liituda.”

Kui siis oleks leitud üksmeel, poleks praegu vajadust mingist ühinemisest rääkida.

“Siis me oleks olnud praegu tugevad ja säilitanud positsioonid ka kohalikel valimistel,” väidab Tarmo Mänd.

“Kolm aastat on kõva kannibalismi olnud,” iseloomustab Rahvaliidu aseesimees Jaanus Männik olukorda, kus Eesti suurimaid erakondi on viimased aastad olnud.

Selle olukorra märksõnadeks on olnud korruptsioonisüüdistused tippjuhtidele ja halastamatu meediapeks.

“Olgu kohtuasjad või sadagu taevast tina, Reformierakonna ja Keskerakonna valijaskonda niisugused asjad ei mõjuta,” tunnistab Männik. “Meie valijaskond on nii tundlik, et kui midagi kuuleb, kohe usub. Meid mõjutavad need asjad rängalt.”

Tundmatu kosilane

Rahvaliidu langus algas 2005. aasta valimiste järel.

“Rahvaliidu tohutu edu järel tekkis konkurentidel probleem, kuidas sellest jõust jagu saada,” jutustab tundmatuks jääda sooviv juhatuse liige.

Konkurentide vandenõuteooria läks korda. Arnold Rüütli asemel istub Kadriorus Toomas Hendrik Ilves, Riigikogus on senise 15 asemel vaid 6 saadikut, pärast viimaseid valimisi valdades ja linnades senise 755 voliniku asemel kõigest 338.

Sotside ja Keskerakonna kõrval on Rahvaliidul teisigi kosilasi olnud. Kosjaviinadega on priskel pruudil külas käinud ka rohelised ja laiemale üldsusele vähetuntud Libertas.

“Nad pakkusid meile liitumist ja nõudsid endale esimehe kohta,” jutustab kosjavooru kõige absurdsemast pakkumisest teine tundmatuks jääda sooviv Rahvaliidu juhatuse liige. “Raha pidi nende poolt olema.”

Kosilast esindas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse endine boss Viljar Jaamu, asja taga pidavat Libertase siseallika sõnul aga olema Äripäeva andmeil 500 rikkama inimese hulka kuuluv ärimees Jaanus Glaase.

“Ta tahaks ennast tulevikus suures poliitikas näha,” ütleb Libertase liige, kes ei soovi oma nime avalikustada.

Rahvaliidu juhid eelistavad asjast vaikida.

“Me ei lähe kuhugi,” on Rahvaliidu ülesehitaja ja kauaaegne juht Villu Reiljan resoluutne. “Mitte mingil juhul ei lähe mitte kuhugi,” kinnitab ta üle. “Kui ise välja ei vea, läheb erakond kaheks või kolmeks tükiks. Aga siis on soovitatav lõpetada ise.”

Sama meelt on ka Rahvaliidu noored, nagu kinnitab nende juht Pille-Riin Raudsepp.

Raudsepa seljataga on 4000 noorparteilast. See on rohkem kui sotside parteil üldse liikmeid, rohelistest rääkimata.

Kohalikud otsustavad

Otsuse, kas Keskerakonnaga ühineda või mitte, langetavad rahvaliitlased Võrus ja Virus, Tartu- ja Järvamaal.

“Seda, kas niisugusel poliitilisel jõul nagu Rahvaliit on tähtis roll täita, ütlevad kohalikud omavalitsusjuhid, põllumehed, maaettevõtjad, metsamehed,” tõdeb üht suurimat, 10 000-liikmelist erakonda juhtiv Karel Rüütli.

Rahvaliidu noore juhi sõnul pole erakond hääbumise juttudele vaatamata laiali läinud. “Vaid üksikud on lahkunud.”

“Põhiküsimus on, et partei on juhtimatu,” ütleb kohtuasjadesse mässitud Rahvaliidu kauaaegne juht Villu Reiljan. “Nad ei suuda parteid tõsiselt käima panna,” viitab ta viimase aasta erakonda juhtinud noortele meestele.

Reiljani sõnul peab partei käimapanemise nimel panustama, higi valama ja vaeva nägema. “Missioon ei ole kuhugi veel kadunud,” leiab ta.

Erakondade peakorteritest kaugel asuva Veriora vallavanem Enel Liin tunnistab, et Rahvaliidu tugevus on olnud põllumeestes ja endistes kolhoosiesimeestes, keda kogu aeg sõimatud, aga kes on toonud Eesti rahvale leiva lauale.

“Õnnetus on selles, et praegu pole niisugust põlvkonda peale kasvamas, kes teadvustaks endale, et rahva tugevus on põllu­majanduses,” leiab Liin.

Veriora vallavanem ütleb välja ka paljude erakonnakaaslaste hinnangu partei praegustele juhtidele: “Linnas sirgunud noort meest ei võeta tõsiselt, nagu ta oleks maarahva eest seisja.”

Ja lisab: “Mina ka ei võta.”