Võrreldes sajandi või poole sajandi taguse ajaga on jõgedes elavate kalade rändevajadused suurenenud. Maaparanduse, jõgede süvendamise ja õgvendamise tagajärjel on viimase saja aasta jooksul kadunud kärestikke ja kiirevoolulisi kivise-kruusase põhjaga jõelõike, katkenud on ühendused kunagiste vanajõgedega, samuti on oluliselt vähenenud kevadeti üleujutatavate luhtade pindala. See tähendab aga kalade jaoks otseselt seda, et sobivate sigimis-, talvitus- ja turgutuspaikade leidmiseks tuleb sooritada pikemaid rändeid.

„Erinevalt inimesest, kes mõtleb, lähtub kala pelgalt instinktidest. Ta otsib sobivat kudeala, milleks on sageli tema oma sünnikoelmu. Kui paisud takistavad kalade rändeid nende traditsioonilistele kudealadele, jäävad väga paljud koelmud kasutamata. Seetõttu on paisud kalade arvukusele ja liigirikkusele suurimaks ohuteguriks,“ selgitas keskkonnaameti veemajanduse koordinaator Elina Leiner.

Hinnanguliselt on 22% meie pinnaveekogumitest mõjutatud paisutustest, mis takistab veekogude hea seisundi saavutamist. Seetõttu on veemajanduskava meetmeprogrammis üheks veekogude seisundit parandavaks meetmeks kalade läbipääsu tagamiseks vajalike tehniliste variantide väljatöötamine või neile alternatiivide leidmine. Paraku on kalapääsud sobivaks leevenduseks vaid juhul, kui need on hooldatud ja nõuetekohased – risuummistus tekitab kaladele täiendava rändetõkke.
Kõik vajalikud nõuded paisutamiseks ja kalade läbipääsu tagamiseks on märgitud vee erikasutusloas või vastavates õigusaktides.

Kui kalapääsus pole vett või see on risuga ummistunud, tuleb sellest teatada keskkonnainspektsiooni valvenumbrile 1313 või keskkonnaameti veemajanduse koordinaatorile.