Jalge ees oli rästik, kes juba jõudis naist ka salvata.

“See polnud üldse valus, oli tunda isegi vähem kui vere-
proovi võtmine, aga poole minuti või minuti pärast algas meeletu valu. Tundus, nagu oleks mu veri keema läinud ja jalg läks väga kiiresti paiste.”

Kohe helistati esimesel pähe tulnud abinumbril – perearsti nõuandetelefonile. “Sealt kuulsime, et pole mõtet kohalikke arste otsida, kuna vastumürki on vaid suuremates linnades,” jutustab Koppel.

Kuna lähim suurem linn on Haapsalu, helistati Läänemaa haigla erakorralise abi osakonda. “Aga sealt öeldi, et nad mulle järele ei tule ning kui peaksin ise sinna kohale minema, ei saa nad nagunii mu heaks midagi teha.”

Mis juhtus Haapsalus?

Naine võttis valuvaigisteid ja oli pikali, kuid valu ei andnud järele. Pereliikmed asusid kontakti otsima Tallinna arstidega, kellelt kuulsid, et tegutseda tuleb ruttu.

“Nii tuligi mulle õde Tallinnast autoga järele ja viis mu Ida-Tallinna keskhaiglasse,” räägib Koppel. Tehti süste, anti ravimeid. Vastumürki ei kasutatud.