Üks suurimaid probleeme on mu meelest see, et kõige väiksemate sissetulekutega inimesed on kõige rängemalt maksustatud.

Teiseks see, et õhuke riik on kulunud läbipaistvaks ega suuda enam pakkuda piisavat tuge neile, kes oma asjadega ise – ja tihti objektiivsetel põhjustel – hakkama ei saa.

Palju on kolklust, juhmust ja matslikkust.

Neid asju, mis ei meeldi, on küll palju, aga oma kodumaad ei tohigi armastada pimedalt, tema vigu ja probleeme nägemata.

Mikk Mikiveri suu läbi sai mulle tuntuks küsimus, et kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on. Kelle käes on teie arvates võim praegu?

See Paavo Haavikko tsitaat on minulegi viimasel ajal tihti meelde tulnud.

Mulle tundub, et Eestis on tekkinud eneseteadlik ja grupisiseselt solidaarne, end “rahvale” või “keskmisele televaatajale” vastandav seltskond, kes näib pidavat võimu ja juhtimisõigust võõrandamatult enda omaks.

Olete väitnud, et demokraatia juba on Eestis kaaperdatud. Kes seda tegi ja kuidas on see avatud ühiskonna tingimustes üldse võimalik?

Demokraatlik õigusriik on habras. Seda ei ole keeruline kaaperdada.

Kaaperdajateks on poliitikud, kes on hakanud ressursse jagama parteilise kuuluvuse järgi ning teinud parteid ligitõmbavaks neile, kes soovivad saada ressursse eelisjärjekorras ja ilma õigustuseta. Ühtlasi on eemale peletatud neid, kes võiksid minna poliitikasse oma maailmavaadet teostama.

Kaaperdajate seas on ka ärimehed, kes soovivad erakondade toetamise eest saada vastuteeneid. Vähemalt selline on minusugusel kõrvaltvaatajal kergesti tekkida võiv mulje.

Millal tajusite, et Eesti liigub tagasi otsekui NSV Liidu aega?

Ma ei ütleks, et meie praegune seis meenutab NSV Liitu. Küll aga meenutab see olukorda, mis valitseb mujal endises NSV Liidus, millele meil on kombeks ennast vastandada.

See äratundmine on tekkinud aeglaselt, selliste hetkede läbi, kus mõne Vene, Armeenia või Ukraina tuttavaga rääkides on olnud tahtmine endale öelda: tore, et meil pole nende probleeme, ja ehmatusega olen aru saanud, et tegelikult on küll.

Harta 12 deklareerib, et vaja on uut ühiskondlikku kokku­lepet. Mille osas tuleks kokku leppida? Kes peaks kellega kokku leppima?

Ei ole võimalik, et ühed elavad ühes maailmas, teised teises. Ka meie riigipea on varem tähelepanu juhtinud, et lõhe võimu ja kodanike vahel süveneb ning seda on vaja ära hoida.

Kui president, Riigikogu ja valitsus ei suuda, siis milline institutsioon tuleks luua, mis suudab? Kuidas kujutate ette vabakondlikku “alternatiivset institutsiooni”, millised peaksid olema selle volitused?

Olen arvamusel, et poliitiline süsteem peab saama enesepuhastusega hakkama ise, kuid üsna ilmselt puudub tal selleks terav vajadus.

Kindlasti ei ole meil vaja kokku kutsuda suuri kõnekoosolekuid, kodasid ja foorumeid, kus saaks muresid hästi jõuliselt südamelt ära öelda, ja mis seejärel vaikselt laiali läheksid.

Alternatiivset institutsiooni kujutan ma ette süsteemivälise survegrupina, mis jälgib, et muudatused-lubadused tegelikult ka tegudeni jõuaksid.

Mida muudaksite Eesti riigis teie, kui saaksite homme hommikul peaministriks ja parlamendis ülekaalu omava partei juhiks?

Mul ei ole sellist soovi. Leian, et intellektuaali roll ühiskonnas toetubki suuresti võimele hinnata toimuvat laiemas taustsüsteemis, kõrvalt ja nii sõltumatult kui võimalik.

Võimulolijad peaksid pikemas vaates olema tänulikud kriitika eest, mis tuleb inimestelt, kes ei soovi nende kohta endale.

Kas praegust seisu on võimalik lahendada evolutsiooniliselt või kipub asi revolutsiooniliseks?

Ma usun, et demokraatia toimib ning suudab ennast puhastada. Revolutsioone kutsuvad esile ikkagi teistsugused riigikorrad. Revolutsioon tähendaks, et minnakse põhiseadusliku võimu vastu, aga praegune liikumine on ju hoopis selle poolt. Et stagnatsiooni ei tekiks. Kuigi see on üsna lähedal.