Remonditud teelõigu kahe kilomeetri peale tuleb kolm häda
Nii piki Rapla–Järvakandi teed kulgevates kraavides kui külgkraavides vesi seisab, mõnel pool on see kogunenud lombiks. Remonditud lõigu paari kilomeetri peale on vähemalt kolm tüüpilist teeveehäda:
- teetammi kõrvale kogunenud veest pehmeks muutunud põlluserv;
- vee alla jäänud metsaalune;
- kraavijupp, mille lõpus olev umbe jäänud maaparanduskaev vett vastu ei võta.
Pehme põlluserva lähedale jääb teealune truup, mille kaudu vesi peaks ära voolama, aga ei voola. Vastupidi, veepinnast kõrgemale jääv truubiots on täiesti kuival.
Põhja regionaalse maanteeameti ehitusosakonna peaspetsialisti Kalju Lõokese hinnangul oleks pinnasekalle pidanud ulatuma truubini, ehitaja on teemaa “sutsu liiga madalaks lükanud”.
Veel pole kuskile voolata
Suurt probleemi Lõokene siiski ei näe. “Siia mingit sood küll ei teki. Kultuurkiht kasvab nii ruttu peale, et varsti on see lontsik kadunud,” teab ta.
Teises kohas, kus vesi kogunenud metsa alla, on truup veeseisuga võrreldes ehitatud justkui täiesti juhuslikule kõrgusele. Kui kontrollmõõdistamised seda kinnitavad, tuleb tee-ehitajal viga parandada. “Aga siin on ka looduslik mäele jääv pinnaselohk, kus on kogu aeg vett olnud,” ütleb Lõokene. Sellistel puhkudel võivat juhtuda, et vett polegi võimalik ära juhtida. Ühte sellisesse lohukohta Tallinna–Pärnu maanteel projekteeriti seepärast lausa aurutustiigid.
Kas liiga kõrgele jäävad truubiotsad on ehitaja või projekteerija viga, ei taha Kalju Lõokene kohapeal ütelda.
“Ei tea seda praegu, kuna teele lisandus ehitamise ajal nii mitu asja. Kui projekt juba valmis oli, tehti maaomanike soovil veel üle kümne mahasõidu,” nendib ta. “Iga mees tahab oma mahasõitu, sest naabri kaudu ei pääse oma põldudele ligi.”
Umbe jäänud maaparanduskaevu juures on aga kõik selge. “Väga tüüpiline olukord, kus vesi on juhitud maaparandussüsteemi, aga see ei tööta. Siin tuleb süsteem korda teha või vesi lahtise kraaviga ära juhtida,” kommenteerib Lõokene.
Ta nendib, et õnneks on hakatud teeprojekte jälle maaparandusega kooskõlastama. Samas on Eestis liiga palju hooldamata maaparandussüsteeme.
Sada häda
Remonditud teelõigu ääres leiab seisva veega kraave järjest — tee juurest on vesi kraavi juhitud, kuid kraav ei tööta, kusagil allpool on takistus.
“Sinna kaugemale meie võim enam ei ulatu,” ütleb Lõokene. “Teede juures taastame kraavimajandust, aga sellest pole kasu, kui ülejäänud kraavide süsteemid ei tööta.”
Põhimõtteliselt peaks maaomanikud kraavid korda tegema, aga ei tee. Alati ei saada selle vajalikkusest arugi. Lõokene toob siin näite maaomanikust, kes oli hädas liigveega.
“Kui küsisin, kas ta on oma kraavid üle vaadanud, ütles maaomanik, et kraav läheb ju tema maast veel edasi. Kuhu läheb, kas kraavil on koprad tegutsenud või on see täis kasvanud, see teda ei huvitanud.”
Põllumajandusameti maaparanduse registrite ja toetuste büroo juhataja Genadi Vassiljevi sõnul juhtub tihti ka seda, et ehitajad ei pea truupide kõrgusarvestusest kinni. Teravaid probleeme on just mahasõiduteede truupidega ja teetammi lähedale jäävate maaparanduskaevudega.
“Kõige hullem, kui kaev jääb teemaatsooni. Küll on neid lahti jäetud ja nihkesse sõidetud, aga kaevusid on tulnud isegi teetammist välja kaevata,” ütleb Vassiljev.
