Vastuolud omavahel ja suvesaarlastega

Saare kolmest külast Piiri külas elavat Filimoni teeb kurvaks oma valla kadumine. Teadupärast ollakse nüüd Tartu valla kosseisus. „Ma ei usu, et seal kaugel tuntakse huvi, et kas teil praam käib või ei käi, et kuidas teil seal läheb. Saarele tähendab see vaid kiiremat väljasuremist,“ ei ole tema hääles optimismi.

Filimon on ise kunagi vallavanem olnud. Täpselt ta enam ei mäleta, kuid see võis olla kuue-seitsme aasta eest, kui ameti maha pani. Vanus tuli peale ja kompuutrit oli vaja tunda. Lihtsam oli teatepulk noorematele üle anda. „Ma olin viimane põlissaarlasest vallavanem,“ on Filimoni hääles ühtaegu nii uhkust kui nukrust.
"Ma olin viimane põlissaarlasest vallavanem,“ nendib Filimon Kuznetsov.

Järgmised vallajuhid tulid aga juba väljast. Ta peab aga õigeks, et saare eesotsas oleks kohapealne inimene. Ka see, kes nüüd Tartu valla poolt Piirissaare asju korraldama hakkab.

Filimoniga sama meelt on Maria Korotkova, Piirissaare vallasekretär viimast kuud. Maria ütleb, et alustab alati võõrastega juttu sellest, et ta on saare püsielanik.

„Meil on siin sissetulnutega, suvitajatega vastupidised huvid. Ja me ei oska neid probleeme lahendada,“ toob Maria välja saare ühe valusama põhimure, mis omavahelist läbisaamist saarel muserdab.
Miks ma ei ela linnas? Aga seepärast, et mulle ei meeldi seal elada.
Maria Korotkova
„Meie tahame siin vanamoodi elada, nagu vanasti, aga enamus ei taha. Võõraid on palju, enamus neist elab siin ainult suvel, kuid on siia sisse kirjutatud. Selles see probleem ja konflikt meil. Neid ei huvita, mis meiega siin toimub talvel,“ jätkab Maria.
Piirissaare bluus.

Filimon Kuznetsov leiab, et paljud, kes on saarele ainult sisse kirjutatud, on seda teinud selleks, et saada endale ja autole soodsamat praamipiletit saarele sõiduks või auto hoidmiseks sadama parklas. Osa tegeleb mandril haltuuraga ja ega tulumaksugi neilt palju laeku, väidab ta.

„Aga sügisel lendavad nad ära nagu Egiptuse pääsukesed, keda ei huvita, kuidas me siin elame terve talve,“ toob Filimon jutusse taas pääsukesed.

Maria sõnul on praegu ehitamisel kolm maja. Edaspidi detailplaneeringu järgi veelgi rohkem, üle paarikümne. „Aga me ei taha siia uusi maju, ei taha elada samamoodi nagu linnas. Miks ma ei ela linnas? Aga seepärast, et mulle ei meeldi seal elada,“ ei anna uued majad talle rahu.
„Meil on siin sissetulnutega, suvitajatega vastupidised huvid. Ja me ei oska neid probleeme lahendada,“ ütleb Maria Korotkova.

82aastane Leevi Sakk on aga igati rahul, et oma vald saarelt ära kaob. Aga mitte seepärast, et elanikke on väheks jäänud. „Meil tekkisid siin valla südamikus mõnede isikute vahel vastuolud ja et neist lahti saada, tuli vald ühendada,“ selgitab Sakk, kes oli ka poolt saare liitmisele Tartu vallaga.

Piirissaare metssead tõbe ei kanna

Sakk on varemalt paljudele turismigruppidele saart tutvustanud. Tunneb seda läbi ja lõhki. Unikaalseks peab ta seda, et saarel on kolm usku, kusjuures eestlasi on neli luteri usku. Õigeusulisi on ta kokku lugenud kaks, ülejäänud on vanausulised.

Piirissaar on tuntud sibulakasvatuse kants. Iga perekond kasvatas omal ajal müügiks keskmiselt viis tonni sibulaid ja üks tonn läks seemnesibulaks, teab ta. „Riikliku kokkuostu ja Tallinna turu kõrval viidi kuigipalju, aga siiski vähe Venemaale, üle järve on Oudovasse 35 kilomeetrit,“ räägib Sakk.
Leevi Sakk käib ringi vägeva jalutuskepiga – kui vajutad nupule läheb põlema taskulamp. Kui vajutad teisele nupule hakkab mängima Vikerraadio. Venemaa kanaleid kepiraadio ei võta.

Nüüd on sibulakasvatajaid vähemaks jäänud. Üheks probleemiks on turustamine, asutakse ikkagi ju saarel, kuhu ligipääs keerukam. Mõned aastad või natuke rohkemgi ei ole saarel enam ühtegi lehma ega lammast. Ei ole Saki teadmisel ka lambaid, kanu, hanesid ega parte. Samuti sigu mitte. On ainult metssead, kes on suure osa saarest üles songinud.

„Huvitav on see, et teispool vett Mehikoormas ja Meeksis on metssead haiged, aga meil ei ole. Tuleb välja, et saar on meil haigusevaba,“ märgib Sakk.