REISIKIRI | Kuidas tuhanded grusiinid veganite kiuste mägedes lambaid ohverdavad
Selle eest, et ma Gruusias robustsele Lomisoba festivalile sattusin, tuleb tänada Thbilisi veganeid. Aktivistid olid veriste lammaste piltidega parlamendi ees möödunud nädala esmaspäeval, mil paganlike ja õigeusklike sugemetega festivalini jäi veel kaks päeva aega.
Gruusia ainsas vegan-kohvikus Kiwi kogunevate liberaalsete mõttekaaslaste soov on, et loomade ohverdamine seadusega keelataks. Eelnõu olla poliitikute sahtlis juba olemas, kuid vajavat vastuvõtmiseks rahva häält.
Mind aaterahvas köidab, mistõttu oli mul veganitele mõned harilikumad ja üks teravam küsimus. Nimelt väitsin, et kui kõik peaksid söödava looma ise tapma või tema tapmise lähedal seisma, oleks maailmas palju rohkem taimetoitlasi. Kas "põlve otsas" lamba tapmise puhul ei teadvusta inimesed looma kannatusi hoopis rohkem ning kas see pole tapamajast poodi jõudva anonüümse liha söömisest parem?
Kuigi veganite argumendid lähtuvad loomade heaolust, siis ütleb Kvantaliani, et nende eesmärki toetab ka hulk noori-vanu kodu- ja välismaal ning ka paljud usklikud, kelle sõnul Gruusia ühiskonnaga kokku kasvanud õigeusk ohvriande ei nõua.
"Kui patriarh Ilia II lammaste ohverdamise maha laidaks, siis sellest piisaks, sest tema sõna maksab," ütleb aktivist. "Kuid ta on vältinud sel teemal sõna võtmist."
Jään üksi
Võimalus Gruusias veganite sõnade järgi "keskaega minna" ja soov mägesid näha tekitasid minus vastuolulise festivali vastu kohe huvi. Paraku selgus järgmise päeva õhtuks, et kõik peole sõitvad grupid on juba täis või jätavad vihmasadude tõttu mineku ära. Vihm muutvat ohverduspaigani viiva mäenõlva libedaks ja kogu ülejäänud maa mudamülkaks. Lomisoba festivaliga olevat nii, nagu meil jaanipäevaga.
Samuti polnud Lomisobale tulemisest kuigi vaimustatud minu kohalikud sõbrad ja tuttavad, keda lambatapp ei vaimusta. Kuna mülkad ja sõpradepoolne hukkamõist muudavad potentsiaalse palverännaku ja loodetava hartšoo veel erilisemaks, siis sõidan kolmapäeva varahommikul ikkagi kohale, abiks marsruuttakso, mis täpselt rahvapeo südames ummikusse takerdub.
Hall ja mudane
Rahvapeole autode, perede ja lammastega tulnud grusiinid on mägedevahelises orus asuva tee mitme kilomeetri ulatuses kinni parkinud. Paljud seltskonnad on kohale tulnud eelmisel õhtul ning püsti pannud telgid ning saiast, lihast ja veinist lookas pidulauda vihma eest varjavad katused.
Rahvahulk on kogunenud mägedevahelisse orgu ehitatud kirikusse ja selle lähistele, kuid õige palverännaku sihtpunkt on püha Jüri mungaklooster, mis on ehitatud 2300 meetrise mäe tippu – kohta, kus kunagi suri pull, kes ühe müüdi järgi pärslaste juures vangistuses olnud mägilased koju tagasi juhatas. Seal asub ka imettegev rauast kett, mida kõik kaela tahavad panna.
Lamba õnnistaja saab rikkaks
Kiriku kõrval kohtan esimest lahket grusiini, täiskasvanud lastega pealinnast peole sõitnud Nanat. Luiskan talle igaks juhuks, et olen luterlane, mitte keskmine usuta eestlane. Selle peale õpetab ta mind õigetpidi risti lööma ning annab mulle käekotist kolm viilu magusat kooki ja ühe keedumuna. Tema õigeusklik põhimõte on ära anda kõik, mis ära anda saab.
Eemal lõkke ääres istuvad grusiinid näitavad lahkelt, kuidas neil supp pajas keeb ja teine seltskond demonstreerib perepea nülgimisosavust. Ei saagi täpselt aru, kas ohverdatud lambast midagi jumalale ka jäetakse. Liha süüakse ära ning pead ja soolikad veetakse veoki kastis minema.
Selles videos õpite, kuidas käib lamba ohverdamine - teete kolm tiiru ümber kiriku, lasete looma küünlaga kõrvetada, viite ta tapale ning teete kõigiga põsesuudluseid.
Lamba küünlaga õnnistajale kingitakse rikkalikult veinikanistreid ning saia. Samuti saab oma osa noamees, kes iga viie minuti tagant järjekordsel lambal pea otsast lõikab. Veri imbub maasse, osa voolab jõkke, ning veoauto kast on juba hommikul kell kümme lambapäid ning soolikaid täis.
Grusiinid, kes on ametliku osa läbinud ehk kirikutornist langeva keti kaela pannud ning küünla süüdanud, hakkavad vaikselt veini jooma.
Mudasesse mäkke
Kuna paistab, et keegi veel küpsetatud lammast ei paku ja niisama seismiseks on ilm külmavõitu, hakkan ajaviiteks mäkke ronima. Mäe kõrgusest pole mul siis veel aimugi, kuna nähtavust piirab udu. Kuigi matkariideid mul pole ja ilm on kehv, usun, et jõuan tasa sõudes kohale.
Õnneks on pea kõigil jalas suvalised ketsid, ma pole ainus. Rahvaüritusele tulles ei pandagi mägironimisvarustust selga ning kõige õigemad palverändurid läbivad teekonna paljajalu.
Mäkketõus on kannatuste rada, kus inimesed kukuvad, nutavad, määrduvad, naeravad, ronivad ja löövad aeg-ajalt risti ette. Enamik rühivad lihtsalt edasi, targematel on toigas, mõni kannab lammast, teisel on käes kukk ja mõnel sülelaps. Paljud rändurid paistavad seesuguseks katsumuseks liiga vanad, kuid tahavad ikka mäetipus elavaid munkasid näha.
Matkal kogetud hingelistesse läbielamistesse laskumata ütlen, et jõudsin lõpuks tippu nagu enamik teisigi. Veider oli see, et erinevalt linna asfalditurismist ei hakanud mäkke ronides ega selle järel jalad üldse valutama. Kui palav päike oleks lagipähe paistnud, oleks kaheksakilomeetrine matk olnud sombusest ilmast ning külmast ja mudast ilmselt hullem.
Kõik grusiinid ei oskagi laulda
Lisaks sümboolsele tša-tšale sain haugata nende laual olnud vorsti ja musta leedu leiba, mida müüakse enamikes Gruusia toidupoodides. Panin omalt poolt lauale teraleiva ning demonstreerisin Baltimaade sümbolit, merevaigukivikestest käepaela. Lambaohverdajaid seltskonna seas polnud, pigem tõmbas neid võimalus kokku saada, mäkke ronida ja omavahel nalja visata. Kiriku kõrval lammaste tapmine neile väga peale ei läinud.
Järgnevas videos näete mudast laskumist, lauluoskuseta grusiinlannat ning seda, kuidas mägilased tantsivad:
Kui esialgu meeldis tervele perele külalislahkeid grusiine mängida, siis muutusid kõik kained inimesed lõpuks kärsituks ning saatsid mu teele, sest abikaasade ja laste survel pakiti toidulaud kokku ja hakati kella viiest tagasi koju sõitma.
Ei soovinud lammaste tapaplatsile naaseda, mistõttu hakkasin jalutama Pasanauri küla suunas, kus tipust leitud sõprade suvila pidi olema. Tee katkes telgi juures, kust kostus klarnetimuusikat. Kui sisse astusin, sain hüüdnimeks Brat ning peagi läks tantsuks ja pidin kauemaks jääma.
Kui hiljem Pasanaurit läbival teel vanu sõpru ei näinud, polnud muud varianti, kui brattide väikebussiga Thbilisisse tagasi sõita.
Võite minu järeldust usaldada - püha festival oli eelkõige läbu. Poliitik, kes sellise rahvapeo lahutamatu osa vastu veganite survel astub, peab ikka väga julge olema.