Piiskopil polnud programmist õrna aimugi, nii ta aina rääkis, et milline see päev Tallinnas ka ei tuleks, pole see kindlasti turismireis, kus paavst oma suva järgi ringi uitab.
Pärast esimest visiidipäeva võib sellele kahe käega alla kirjutada — tõesti, nimetage, kuidas tahate, aga mitte ajaveetmiseks.

Tegelikult on programm nii tihe, et kesikupaksust kava lapates tekkis küsimus, kuidas eakam inimene üldse sellega saab toime tulla?

Kes tahab, see jõuab

Üks osa vastusest on küsimuses sees, nagu ikka: tähtis on kogemus. Vatikanis ei tehta midagi uisapäisa ning kõik on millimeetri pealt paigas.

Ajakirjanike osa selles keerulises skeemis on olla kõikjal varem kohal ning igalt poolt varem lahkuda.

Näiteks kui paavsti lend pidi startima lennujaamast kl.7.30, siis ajakirjanike lennule registreerimine algas kl. 4 hommikul ja lennukisse saadeti kogu kamp 6.15.

Lennukis, muide, on nummerdatud kohad ainult kaamerameestel, kellest igaüks võib saada lausa kaks kohta, et oma statiiviga ilusti ära mahuks.

Ajakirjanikel on lennukist tegemist üksjagu, sest kõik valmistavad jooksvalt ette eetrisse minekuid või online-uudiseid, mis maailma paisata kohe, kui andmeside kättesaadavaks muutub.

Lennukis pakutavad pipstükid vitsutati kiiruga ära ja paljud kandikud sinkide-juustudega läksid suures osas puutumatult tagasi — liiga varane hommik ning rutt ka.

Räägime eestlastest

„Nii-nii,“ võtsid prantslastest naabrid mu luubi alla, kui suurem kiire mööda sai. „Et siis eestlane? Ja saad meile Eesti kohta kõik siseinfo ära rääkida?“

Nuputasin endamisi, mida imet nad küll kuulda võiks tahta, aga neil oli endal suund olemas. Nimelt, et kui statistika kohaselt on eestlased mitte eriti religioossed, siis mis see täpsemalt tähendab? Räägitagu neile, mis inimesed me oleme ja kuidas meil ainult mõned tuhanded katoliiklasi on?

„Tjahhh… No meile meeldib loodus. Eestlased hoolivad puudest ja peavad end loodusega lähedaseks.“

„Puud? Eestlased usuvad puudesse?“ erutusid prantslased. “Meile meeldivad ka puud!”

Üks neist asus märkmeid tegema ja leidis, et Eesti väärib eraldi külastust.

Suures elevuses kahmas üks naabritest pihku Alitalia lennukompanii poolt erilennu puhul välja antud suuremõõtmelise eritrükise, kus lisaks andmetele lennuki kohta oli ka Euroopa kaart lennumarsruudiga Roomast Vilniusse ning asus uurima, kaua veel Tallinna ja selle puudeni oodata tuleb.

Kahjuks selgus, et Eesti koha peal sai kaart ülemise serva pealt otsa.
Aga meil, eestlastel ongi alati kõigist kõige raskem ja me kannatame teistest rohkem.

Olukorda lennukis ja seda, kuidas paavst seal liigub või õigupoolest lausa trügib, saab kaeda siit:

Kuna päevaplaan on väga pingeline, siis juhtus nii, et need ajakirjanikud, kellest paavst jäi lennujaama tervitustseremoonial osalema, avastasid pressikeskusse jõudes ta juba suurelt ekraanilt presidendilossis kõnelemas.

Mida räägiti? Paavst rõõmustas, et Leedu on olnud tubli, pakkunud kodu paljudele teistelgi, kes on seda hädas vajanud ning võib uhkusega sajandat sünnipäeva tähistada.

Kuna paavsti visiidi näol on tegemist leedukate jaoks huvitava ning olulise sündmusega, siis on pressi kohal palju. Leedukad on ka tugevasti pingutanud, et ajakirjanikele välja panna võimalikult hea andmeside ja hoida kohvimasin pidevalt töövalmiduses.

Laske lihtsalt tööd teha!

Üks ärev sündmus toimus siis, kui keegi püüdis pressiruumi kõlaritesse rahustavat muusikat panna, see aga ärritas ajakirjanikke väga. Töösse süvenenud ja sajaprotsendiliselt keskendunud inimesed panid hoolitsust pahaks ja ütlesid, et tahavad rahus oma salvestusi kuulata, uusi teha ja üleüldse…

Seda ei saa ka pahaks panna, kui inimesed on tõusnud hommikul kell 3 ning peavad nii jätkama kogu visiidi kestel. Kõige kauem saab pressimeeskond magada pühapäeval, siis on hommikusöök alles 5.15. Tavalistel päevadel peab juba neljaks valmis olema. Muide, keegi ei kurda selle üle. Nii lihtsalt on.
Koiduvärava pühamu juures.

Laupäeva kulminatsioon saabus õhtul, kui paavst saabus Koiduvärava pühamust lahtises autos Vilniuse katedraali väljakule. Seal ootas tuhandeid inimesi ning toimus kontsert koos veidikese ühislaulmisega, et ootajad ei peaks tühja vahtima ning võiksid end juba õigele lainele saada.

Kuna plats oli jagatud sektoriteks, siis sõitis väike papamobiil selle risti-rästi läbi.

See oli ootajate meelest muidugi üks õige tegu.

Väljakule tuli paavst Koiduvärava pühamust ning teel õnnestus tal teha midagi sellist, mis talle väga meeldib: lipsata läbi hospiitsist, tervitada ja kõnetada sealseid inimesi.

Vilniuse noortekohtumisel oli plaanis ka kaks kõnet kohalikelt. Naine nimega Monica rääkis keerulistest peresuhetest ja sellest, kuidas ta püüdis muresid pudelisse uputada. Jonas on noor abielumees, kes rääkis, kuidas tal õnnestus teda elus tabanud raskustest hoolimata leida naine ja luua pere.

Paavstile meeldis jutt väga.

„Tunnen nagu oleksime sõbrad ja räägiksime mõnusalt klaasi õlle taga,“ alustas ta reipalt oma kõnet 30 000le inimesele.

Kuna paavst oskas oma kõnesse osavalt põimida ka Kaunase Žalgirise ja Vilniuse Rytase, oligi rahva süda sulanud. Kuigi … see oli nii juba enne kõnetki. Paavst on ikkagi leedulaste kirikupea ning vaimses mõttes pididki kõik end koduselt tundma.
Papamobiil ootab sõitjat.

“Hei, mis sa seal pildistad,” hüüdsid mees ja naine traataia juurest. “Tule siia, me tahame ka rääkida!”

See itaallastest abielupaar oli tulnud Vilniusse reisile ja avastas puhta juhuslikult, et paavst on ringsõidul.

Kui muidu on itaallased paavst Franciscuse suhtes üles näidanud ka kriitikat, siis see konkreetne abielupaar oli enam kui rahul.

„Franciscus pole olemas ainult katoliiklaste jaoks, ta läheb kõigi juurde ega tee kellelgi vahet ning ei pea ka ennast kellestki paremaks. Sellist paavsti praegune maailm vajabki,“ arvasid nad.

Pühapäeval on paavst Kaunases, kus teda on tervitama registreerunud 90 000 inimest ning tegemist on kõige rahvarohkema sündmusega sel visiidil üldse.

Tallinnasse on teatavasti oodata ligi 10 000 huvilist.

Kuidas nägi välja sündmus Vilniuse katedraali juures ja kuidas ajakirjanikud enne lõppu minema jooksevad:

Kui paavst Johannes Paulus II külastas Leedut 1993. aastal, oli ka üks ärev sündmus — nimelt tulistas keegi purupurjus mees paavsti kolonni möödudes oma rõdult raketipüstolist ühe paugu õhku. Hiljem ei osanud ta seletada, miks üldse sellise õnnetu mõtte peale oli tulnud.