Eestis napib mahetööstusel võimsust

"Mahetootjaid on meil praegu juba arvestatav hulk – 1740 ettevõtjat on seda deklareerinud – aga nende häda on selles, et Eestis napib mahetööstusesl võimekust, mistõttu suur osa mahetoodangust läheb n-ö tavakraami hulka. Näiteks mahedalt kasvatatud lihaveised tuleb saata tavalisse lihakombinaati," kirjeldab Sigmar Suu olukorda. "Maheletid on ilmunud küll pea kõikidesse poekettidesse, aga teisalt on kohaliku tarbija ostujõud ikkagi madal, küsitlusele vastanutest vaid 10% on valmis selle eest kõrgemat hinda maksma. Seega on mahetootjate ainuvõimalik väljund praegu ekspordis."
Tõepoolest, kui mahepõldude pindale poolest on Eesti Euroopa Liidus viinedal kohal, siis mahetoodangu osakaalu poolest inimeste keskmises ostukorvis Eestit esikümnest ei leia.
Sigmar Suu hinnangul on tootjate ühistu Viru Vili tegevus tõeline edulugu, sest neil on õnnestunud koondada maheviljatootjad ja avada nende toodangule müük piiri taha. Nõnda komplekteeritakse Eestimaal kasvatatud maheviljast juba terveid laevatäisi ja saadetakse nii Euroopasse kui ka Põhja-Ameerikasse.
„Eestil on unikaalne võimalus kasutada kõiki puhtast keskkonnast tulenevaid konkurentsieeliseid,“ ütleb maaeluminister Tarmo Tamm rääkides valitsusele programmi väljatöötamise vajadusest. „Mahemajanduse tervikprogrammi rakendamine looks paremad eeldused ühistegevusele ja tagaks mahevaldkondade ülese koordineerimise. See aitaks suurendada eksporti, aga ka mahetoodangu tarbimist kohapeal.“

Uus organisatsioon edu ei anna

Üle kümne aasta Ida-Virumaal Toila naabruses mahepõllundusega tegelenud Mäepõllu talu peremees Sander Sarap tunnistab, et ei näe Organic Estonia egiidi all nüüd riikliku tunnustuse saanud projektist vähemalt endale mingit arvestatavat kasu tõusmas.
"Siit kumab läbi mingi grupi ärimeeste tahe, kes soovivad oma toodangule mahemärgi külge saada, näiteks kui mingi kosmeetikatoote lõviosa komponente on toodud piiri tagant, meil lisatakse sellele ütleme paar protsenti kohalikku mahemett ja ongi mahetoode valmis," räägib Sarap. "See näeb välja justkui Repinski-sündroom – toome väljast sisse ja müüme siin kohaliku mahetoodangu pähe maha."
Küll aga näeb Sarap mahepõllunduselt avarat tulevikku, sest näiteks teravilja puhul maksavad kokkuostjad juba praegugi mahevilja eest tavalisest keskmiselt kaks korda rohkem. Teisalt on tema hinnangul kodumaise ökoloogiliselt puhta, mürkideta kasvatatud toidukraami tarbiline ka globaalse mõjuga.
"Maailma kaheksat miljardit inimest mahesaadustega ära toita pole muidugi võimalik, aga oluline on, et kasvõi eneseteadvuse tugevdamise huvides ei kasvata me põhimõtteliselt naftast toodetud kemikaalidega väetatud põllusaadusi," räägib Sarap. "See vähendab ju ka maailma üldist saastatust. Teinekord on saastusest priis keskkonnas elavad inimesed küll vaesed, ent samas palju õnnelikumad nendest, kes teenivad oma 11 miljoni. Sageli aga mõjutab inimeste elu paraku just raha ja ahnus."

Mahetoodang kogu maailmas mainekas

Maailma suundumused ja trendid näitavad üha kasvavat huvi nii mahepõllumajanduse kui ka laiemalt mahemajanduse vastu. Kunagisest nišiettevõtlusest on saanud arvestatav majandusharu. Globaalse maheturu maht on viimase kümne aastaga kolmekordistunud 25,4 miljardilt eurolt 2004. aastal 72,5 miljardi euroni 2014. aastal, ehk siis oma kolm korda.
2016. aastal oli Eestis 183 700 hektarit mahepõllumajanduslikku maad, mis moodustab 18 protsenti kogu põllumajandusmaast. Arvestuslikult on põllumajandusametis n-ö maheda korjealana kirjas ka 680 000 hektarit metsamaad. Maaeluministeeriumis ollakse seisukohal, et Eesti on nende näitajate poolest Euroopas esirinnas ja meil on kõik eeldused ka teiste mahemajanduse valdkondade nagu puidu-, maheturismi-, loodusfarmaatsia ja -kosmeetikasektori arenguks.