Riik teeb maamehest autosõltlase
Vigala valla Vängla küla Rapla- ja Läänemaa piiril pole mingi pärapõrgu - ainult korraks tuleb lahkuda asfaldilt. Külasüdamest, vana veski juurest on Vana-Vigalasse 6, Märjamaale 25 ja Tallinna ligi 100 km. Teisele poole sõites on Kivi-Vigala 12 ja Pärnu umbes 50 km kaugusel.
Kuueteistkümne majapidamise ja ligi poolesaja elanikuga küla on rahulik, ilus, hõre, suve järgi lõhnav ja sõbralik. Siin elavad autosõltlased.
Äraproovitud valik
Siiski ilmub kruusateele ka üks üldpilti ilmestav jalgrattur. Ratas on täis riputatud suuri pungil kotte. Urve Valter naaberkülast tuleb Vängla taimeteede käitlejast külavanemale Hillar Aiaotsale kaupa tooma. On kolmisruset, põldosja ja naistepuna.
"Jalgrattaga on kõige parem mööda metsi lasta," ütleb Urve Valter. Ütluse ilu jääb lühikeseks, sest naine lõpetab lause: "... auto on katki. Mis teha!"
Külavanema naine Sirje Aiaots, kes käib tööl 12 kilomeetri kaugusel Vigala vallamajas, on proovinud vabatahtlikult autot jalgratta vastu vahetada: "Tund aega sõitsin kodust tööle ja selle aja jooksul sain mitu korda vihma. Seda võiks korrata, kui maanteel oleks asfalt." Külatee kruus on jäme ja veerev.
Ka teisel pool jõge elav külaelanik, ametikooli õpetaja Lia Veskimägi on proovinud jalgratast - koolini on 7 kilomeetrit. "Ilusa ilmaga võib ikka rattaga sõita. Aga kui vihma sajab, on sügis, on talv... Kuidas ma lähen õpilaste ette, sorgus nagu lastud vares! Ei, ma sõidan autoga!"
Veskimägid tahavad oma punase Audi vahetada halli auto vastu, mis paremini tolmukorda peidaks. "Õudukas, mis see tee siin vahepeal oli," tõstab häält Lia abikaasa Urmas Veskimägi.
Autost loobuda ei oleks aga võimalik. "Meie lihtsalt ei pääse autost," ütleb Urmas.
Autostunud küla
Terve küla peale on vaid kaks autota elupaika, needki vanemate inimeste omad. Peredes, kust kaks inimest tööl käib, on üldjuhul autosid mitu. Seega saalib küla ja lähemate-kaugemate rohkem asustatud punktide vahet pidevalt üle kahekümne sõiduki.
Vängla on üks neist küladest, kus bussiliiklust pole õieti kunagi olnud. Põlisem rahvas mäletab, et kusagil 1970ndate paiku lühikest aega üks buss proovis sõita. Lähim bussipeatus on praegu kuue kilomeetri kaugusel.
Arvata aga, et busside käigustvõtt autostunud küla enam ei morjenda, oleks siiski vale. On suur vahe, kas ülikoolis käiv laps on vaja sõidutada 6, 25 või 50 km kaugusele, kas Soomes tööl käivale abikaasale sõita vastu 6 või 100 km.
"Meie noorem, Märjamaal elav tütar küsis mu käest, kas ta võiks minu autoga linnas ära käia. Ma ütlesin ei. Ise mõtlesin, et kui tal oma autoga midagi juhtub, saab ta Märjamaal hakkama, aga kui minu auto rivist välja läheb, jääb siin elu seisma," ütleb Lia Veskimägi.
Auto lagunemist tuleb külas elades kõige rohkem karta - kuidas see toimetada linna autoteenindusse. Vängla lähedal elab küll abivalmis asjatundja, aga autojupid tuleb Pärnust ise kohale tuua. "Meil juhtus, et tellisime esisilla osad ära ja tõin need ka kohale, aga siis selgus, et olid kogemata valed. Tuli minna ja need Pärnus ümber vahetada," räägib Urmas Veskimägi.
Praegu, kui ta alles kahe kuu eest hakkas Soomes tööl käima, on peres üks auto - lapsed on suured ja elavad mujal. "Kui ma jään ülemere tööl käima, tuleb ikka teine auto ka osta, mida saan nädala sees Tallinnas parklas hoida. Siis saab nädalavahetusel kodus käies pühapäeviti siin kauem olla," räägib Urmas Veskimägi. Praegu peab ta Vigalast ära sõitma päeval kell üks, sest hiljem pole bussiga Tallinnasse pääseda võimalik.
Ka tagasitulekuga on raskusi, kuna näiteks Tallinna-Pärnu kiirbussid Märjamaal enam ei peatu ega ole nõus peatuma ka siis, kui mees pileti Pärnusse välja ostab.
"Samas - kui käiksin autoga Tallinnas tööl, kuhu oleksin võinud ka töökoha saada, oleks see igapäevase sõitmise tõttu olnud märksa kulukam kui Soomes töötada," räägib mees.
Tarvilikud reisid
Kui perest käib kaks inimest kodumaal tööl ja kahte autot pole, tulevad mängu kombinatsioonid. Kooliajal käib külast läbi koolibuss. Sirje Aiaots jutustab, kuidas ta hommikul koolibussiga või naabri autoga tööle sõites on õhtul ikka ilma käes, nii et mees peab talle autoga järele tulema.
"Meil oleks hädasti kahte autot vaja, aga kahte ei jõua pidada," ütlevad Aiaotsad. Palju sõitusid tuleb teha seoses ettevõtlusega - käia korjemaadel ja kauba järel ning pakitud ravimtaimed tuleb tootjal endal viia enamasti hulgilao ukse ette. Alalõpmata on ka ootamatuid sõitusid.
Veskimägide peres on kombeks, et kord kuus käiakse Pärnus kaubareisil, mis ühendatakse muu vajalikuga - juuksur, fotolabor, kus pilte teha, keemiline puhastus, külmutuskapi jubina ost jne.
"Kui bensiin veel kallimaks läheks - aga ta juba on üle mõistuse kallis - hakkan kalkuleerima lühemate sõitudega, sest pikemaid lihtsalt ei saa ära jätta," nendib Lia Veskimägi.
Tõsi, toidupoode on ka lähemal ja Vängla külas käib kaks korda nädalas isegi kauplusauto. Aga tänapäeval on nii, et mida kaugemale linnadest, seda suurem on kaupade hinnalisa - põhimõtteliselt maksab ostja nii või teisiti kauba transpordikulu kinni.
Kui bensiiniliiter hakkaks veel üüratumalt maksma, jääks auto Lia Veskimägi sõnul perele ikka alles: "Võib-olla riideid enam ei ostaks ega sööks nii hästi kui praegu, aga liigelda on ju vaja."
Tegelikult peavad Veskimägid suviti ka turismitalu, pakuvad maja kõrval oleval jõel kanuusõitu, annavad peavarju kalameestele jne. Aasta ringi nad sellega tegelda ei taha, vaid eelistavad jätta endale piisavalt privaatsust.
Põhjalikum turismindus vajaks ka suuremat investeeringut, majutuskoha väljaehitust jne. Veel rohkem ei saaks nad turismiettevõtjatena hakkama ilma autota. Lia Veskimägi üks tuttav, edukas puhkemaja pidaja lõpetas oma ettevõtluse ja kolis ära Tallinna just auto pärast.
"Meest tal ei olnud, aga auto oli kogu aeg rikkis. Tal viskas see sõltuvus autost nii üle, et lõpetas kõik ära päevapealt. Isegi tellitud broneeringud ütles üles," räägib Lia.
"Meie auto on suhteliselt uus, aga nende kehvade teede pärast, eriti läinud talvel, on juba palju remonti saanud. Seda räägivad külas mitmed," jagab kogemust Sirje Aiaots.
Mis juhtuks Aiaotsadel, kui bensiinihind veelgi tõuseks? Nad on varemgi koos kodus ravimtaimedega tegelnud, ent see on ettevõtlus, mis hullemini bensiini kulutab kui Sirje töölkäimine.
Selles mõttes on nad ettevõtjatena aga näiteks piimatootjatest paremas seisus, et valmistavad lõpptoodangut ja saavad mõneti dikteerida hinda.
Ohtlik ahelreaktsioon
"Kui sissetulek jääb 7000-8000 krooni piiridesse, võib minu hinnangul küll öelda, et bensiinihinna tõus on taluvuse piiri ületanud," räägib Vängla küla elanik, iga päev kodust 30 kilomeetri kaugusel tööl käiv Haimre põhikooli direktor Jaan Viska.
Koos töölkäimisega kulub Viskade peres bensiinile kuus 2400 krooni. "Olukord muutub absurdseks siis, kui inimesed kulutavad oma palga enamasti selleks, et tööl käia. Usun aga, et Vigalas kodu lähedal jääb töökohti tulevikus veelgi vähemaks," arvab Viska.
Bussiühendus muutub järjest viletsamaks ja auto järjest vajalikumaks. Paraku maksab inimene selle pidamise omast taskust kinni. Kaudselt võttes on nii, et mida kõrgem on bensiini hind, seda kallimaks muutuvad maainimesele kaubad, arstiabi, teenused, kõik, mis on seotud laste haridusega jne, tegelikult kogu elu.
"See on olukord, kus inimene väga kergesti võtab vastu otsuse kolidagi linna," nendib Viska. "See on ahelreaktsioon, mis lõppkokkuvõttes võib hävitada maaelu."
Maal elavate autosõltlaste käekäik on otseses sõltuvuses autokütuse hinnast. Paralleelselt bussiliinide sulgemise ja sulgumisega oleks aeg sellest rääkida. Kas n-ö sinine kütus ka maapiirkonna elanike autodele?
