Ringi rännanud mingifarm ootab tegevusluba
Hiljuti potsatas mu postkasti loomakaitsjate kurjustav kiri, et Järvamaal Albu vallas tegutseb ebaseaduslik mingifarm. Et keegi kasvatab kusagil lehmalaudas tuhandeid karusloomi, aga luba selleks pole.
“Mitte keegi ei tee teist nägugi,” kirjutas loomakaitsja, rääkides Rooküla Esimene OÜst. “Seadustest täiesti ükstapuha.”
“Ei ole see midagi nii!” seletab Neitla külavanem Ivo Tuherm, mingifarmi vahetu naabrimees. “Meil nendega probleeme pole.”
Varemed või mingid?
See tähendab, et haisu pole, plehku loomad ei pane, naabrite kanu ei murra, omanik arendab päevast päeva oma farmi, keskkonnaamet hoiab aga tegemistel pidevalt silma peal.
Kohe kui asjaga valmis sai, oli amet kohal,” jutustab Tuherm.
Tillukese Neitla küla märksõnaks on siiani varemed, näiteks kunagise Kaardiväelase kolhoosi suurfarmi omad.
Vaid ühte kunagist lauta ümbritseb kõrge hallist plekist aed. Hoone seisis aastaid tühjana, siis ostis selle kohalik Hageri ühistu, seejärel armeenlane
Smbat Oganisjan.
Nüüd on Oganisjan surmani väsinud. Ta on käinud pika tee, aga rahuliku ettevõtjapõlveni pole jõudnud.
Seitse aastat tagasi jättis ta tulutoova äri suures linnas ja otsustas hakata kusagil maal loomadega tegelema. Ostis Juuru valda talu ja sai keskkonnaminister Jaanus Tamkivilt mingifarmi pidamise loa.
Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kohalik rahvas hakkas farmi vastu allkirju koguma.
“Ma ei saa farmile luba anda, vabandas vallavanem Margus Jaanson,” jutustab Smbat. “Ta lausus, et kui ma sinu farmi siia luban, on minu karjääril lõpp.”
Vallavanem ei oska aega tagasi keerata ega öelda, kuidas need asjad toona täpselt olid.
“Mäletan, et meil ei olnud ettekujutust sellest ettevõtjast,” lausub Jaanson. “Tal polnud kogemust ja Härgla mõisa arenduse juurde see plaan ka ei sobinud. Pealegi, Juurus pole ettevõtlusega probleeme ning ma ei usu, et ta väga palju töökohti loonuks.”
Minister astus vallast üle
Vähe sellest. Juuru vallavanema sõnul sõitis omaaegne minister Tamkivi mingifarmile luba andes vallast lihtsalt üle.
“Enne kui luba anda, oleks pidanud natuke ka kohaliku omavalitsusega konsulteerima,” kõneles Jaanson. “Ma kirjutasin ministeeriumisse kirja ja küsisin, kas niimoodi asjad käivadki.”
Tamkivi mälust on asi aga peaaegu kadunud.
“Mingi asi oli, aga ma ei suuda siin kahjuks midagi täiendada,” kostab ta.
Oganisjan kaebas valla kohtusse. Tramburai käis kolm aastat ja mees võitis, kuid sellest polnud tolku.
Nii jättis kutsumata külaline Juuru valla kus seda ja teist ning kolis loomadega naabervalda, teisel pool maakonna piiri asuvasse Albusse.
Seal on suhtumine seni olnud lahkem. “Inimesel tuleb lasta maal toimetada,” ütleb vallavanem Kalju Kertsmik.
Pealegi – mees kirjutas ennast ka valda sisse ja tema maksud laekuvad valda.
“Kui aus olla, siis ma ei pea seda adekvaatseks,” iseloomustab Kertsmik naabervalla juhtide tegevust. “Maal ei saa ainult abitud ja õnnetud elada. Siin peab ka ettevõtjaid, tegusaid inimesi olema. Valla ülesanne on ettevõtjaid aidata. Ametnik peab olema ettevõtja sõber.”
Korduvad trahvid
Sellel päikeselisel olukorral on aga ka varjupool.
Kuna farmi luba on kohapõhine, võiks Oganisjan kuni tänase päevani Juuru vallas minke kasvatada.
Samas – uues kohas peab olema uus luba. Kuna Albu vallas Oganisjanil luba ei olnud, asus keskkonnainspektsioon teda trahvima.
“Teda on korduvalt trahvitud selle eest, et tal ei ole luba,” tunnistab inspektsiooni Järvamaa büroo inspektor Marina Lill.
Samas möönab ta, et kuigi farm on tõesti tegutsenud ilma loata, tuleb asjaoluna arvesse võtta, et omanik on sinna panustanud ja üritab kõigest väest nõudeid täita.
“Peab olema kaks tara ja elektrikarjus,” kirjeldab Madli Linden keskkonnaametist ministri kehtestatud nõudeid. “Lühidalt – ehituslikud nõuded.”
Kuigi keskkonnaamet on kuulnud, et nüüdseks on farmeril nõuded täidetud, pole nad jõudnud asja veel menetleda. “Taotlus oli natuke puudulik,” seletab Linden.
Mullu palus AS Balti Karusnahk keskkonnaministeeriumil mingifarmidele esitatavaid nõudeid leevendada. “Kuskil mujal Euroopa maades ei ole kahekordse tara nõuet,” rõhutas firma oma palves.
Vangilaagergi kadestaks
“Ma ei kasvata siin mooni nagu Tadžikistanis tehakse,” ütleb armeenlane Neitla külas kõrget metallväravat avades.
Hall papagoi Tom, kes 20 aastat koos peremehega elanud, tervitab džiibi esiistmelt aupaklikult: “Terre!”, andes olukorrale pisut sürreaalse ilme.
Iga vangilaagri ülem oleks siinset mingifarmi ümbritsevat kahekordset ja paari meetri kõrgust aeda nähes rõõmus.
Seespool tihe metallvõrk, mille alumine ots sügavale maapinda läheb, siis liivariba, välispiirdeks plekist aed.
Aia peal kõigele lisaks veel elektrikarjus. Igas nurgas peibutava söödaga kastlõks. Põgenemine on sisuliselt võimatu.
“Mind ei ole vaja kägistada,” ütleb Harjumaal Karjakülas tegutseva ettevõtte järel Eesti suuruselt teise mingifarmi peremees. Siin elab umbes 6000 looma.
“Ma tahan seadusi täita ja ka täidan. Aga andke mulle natukenegi aega,” jätkab ettevõtja. “Mul pole Kuveidis naftapuurtorne, kust raha tuleks. Ühekorraga ma ei jõua kõike.”
Siinsed pangad talle laenu ei anna, kurdab Oganisjan. Küll aga andis raha Soome karusnahaoksjon, seejuures veel madala protsendiga.
Ent loomakaitsjate tõstatatud küsimus?
Ei märgukirja saatja ega tema tuttavad pole Neitla farmis kunagi käinud…
