Rootslased võitsid Osmussaare kiriku ajahambalt tagasi

 (4)
Fotod

Rootslased võitsid Osmussaare kiriku ajahambalt tagasi
Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Teise maailmasõja algul Osmussaarelt lahkuma sunnitud rannarootslaste järeltulijad panid seljad kokku ja andsid uue elu saarel asuvale kabelile, mis kuue aasta eest võsast väljagi ei paistnud.

Laupäevaks tuli saarele poolsada rannarootslast, kel Osmussaarega otsesem või kaudsem seos.

Pika reisiga pandi punkt 2006. aastal alustatud tööle, mil osmussaarlaste järeltulijad alustasid kehvas olukorras kirikuvaremete võsast ja pinnasest puhastamist.

Tavaliselt luksust hindavad rootslased käisid talgutel igal suvel, elasid telkisid ning tegid kõvasti tööd.

Ettevõtmist juhendanud eestlane Lea Stroh ütles, et rannarootslaste hoog oli nii suur, et ei raugenud peale hoogsat algust karvavõrdki.

Rekonstrueerimistööde projekti teinud Stroh ütles, et tööd õnnestusidki väga hästi just tänu tegijate raugematule innule ja kõrgele motivatsioonile. Samuti tunnustas ta katuse teinud OÜ Rändmeistrit ja müüri- ja krohvitöid teinud OÜd Säästvad Ehituslahendused.

“Minu kogemuste kohaselt on see kõige paremini tehtud krohvitöö üldse, mida ma näinud olen,” märkis Stroh. Kuna ajalooliselt ei olnud kirik täiesti lumivalge, segati ka nüüd lubjale sisse rohelist umbrat, mis valgele pisut tumedama tooni annab, kuid sel siiski kaugele särada laseb.

Strohi sõnul olid rootslased tööde algul valmis selleks, et ka varemeid ei õnnestu enam päästa — nii lootusetu tundus neile esialge pilt.

OÜ Säästvad Ehituslahendused esindaja Taavi Leis ütles, et ilmselt oli kirik saanud sõja ajal pommitabamuse, mis tõi kaasa suuri purustusi. Mida ei suutnud sõda, tegid saarel olnud sõjaväelased, kes müürid maha tõmbasid ja nende kive mujal kasutasid.

Tehtud tööga võib Leisi sõnul rahule jääda, seda enam, et saarel töötamine olnud tema kinnitusel puhas rõõm. “Kõige raskem oli materjali meritsi kohale toomine, saime ikka tormi ka,” rääkis ta.

Pidulikul jumalateenistusel andis Säästvad Ehituslahendused lisaks müüritöödele ka musikaalse panuse — Jüri Vaino ja Taavi Leis laulsid rootslaste rõõmuks kirikus õige mitu laulu.

Kiriku omapära on katuse ja seinte puudumine, seega said kõigest sees toimuvast koheselt osa ka need, kel pinkidel ruumi polnud.

Avatud lahendusega kiriku kõrval on vana kalmistu, millest praeguseks on küll vähe järele jäänud.

Ka see ala puhastati ja piirati madala kiviaiaga.

Kõigi saarel kunagi elanute mälestuseks on paigutatud talu nimetusega kivid, sest kunagisi hauakohti on praegu keeruline tuvastada.

“Kui mina esimest korda siia saarele oma jala tõstsin, siis tundsin otsesõnu, et kõnnin esivanemate radadel,” ütles Helgi Erkas Kaaman, kelle vanaisa oli pärit Osmussaarelt.

Saar oli pikalt ainult sõjaväelaste päralt ning kunagised osmussaarlased pääsesid esimest korda kunagist kodu külastama taas üheksakümnendate alguses.

19aastase noorukina saarelt lahkuma pidanud Ingvald Luks, kes oli kohal ka kiriku rekonstrueerimistööde lõpetamisel, ütles, et saar on väga muutunud ning õigupoolest pole peale nende lahkumist enam ükski kivi oma koha peal.

“Kunagi olid siin loomad, ei kasvanud kõrgeid puid ega kadakaid, üle saare oli kaugele näha,” meenutas ta.

Kõigil töödel kaasa löönud Marianne Brus on saarega seotud oma sealt pärit mehe kaudu, kes suri aasta eest. “Osmussaar on imeline,” ütles 82 aastane rootslanna. “Me elasime mehega koos 50 aastat ja ta rääkis Osmussaarest iga päev!”

Saarel toimetamiseks lõid rootslased Osmussaare külaühingu, mille eesotsas on Saga Adolfosson, kelle isa Valter Erkas pidi samuti Osmussaarelt lahkuma. Oma kõrge vanuse tõttu ei reisi ta enam meelsasti, kuid elab saarel toimuvale kogus hingest kaasa.

Kuigi väga palju töid tehti ära talgutega, läks kiriku rekonstrueerimiseks ligi 80 000 eurot. Saga Adolfssoni sõnul on toetus tulnud mitmelt poolt Rootsist, kuid aidanud on ka kohalik Noarootsi vald. Puhastustöödel aitasid kaasa ka Lääne-Eesti omavalitsuste juhid, kui nad saarel töökoosolekul olid. Praegune Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm suunas mehed siis ühtlasi ka kiriku juurde pinnast tõstma.

Saare püsielanikud eesotsas saarevanem Aili Bergströmiga ütlesid, et neile on tööd kiriku juures väga olulised ja jõudumööda on töödele igati kaasa aidatud.

“Talvel tuleme jõulude ajal, paneme siin küünlad põlema, samuti käime siin ülestõusmispühade ja muude suuremate kirikupühade ajal,” rääkis aastaringi saarel elav Rita Koppel.

Elu saarel on paratamatult selline, mis hoiab meeles, et kõik ei sõltu alati inimestest endist ning siis on hea, kui ka kõrgemal pool on suhted korras.

Edaspidi on kavas jätkata puhastustöödega, mida jätkub pikaks ajaks.

“Kui keegi tahab kaasa aidata, siis tere tulemast! Võtke minuga ühendust ja tulge saarele tööle,” julgustas Lea Stroh.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare