Röövlid ja vargad naasevad endisse ametisse
Kas sarju "Kelgukoerad" ja "Ohtlik lend" vändatakse teie näpunäidete põhjal?
Ei. Küll on aga meie käest nõu küsitud. Meie huvi on, et asi teeniks kuritegevuse ennetamise eesmärki.
Milliseid lugusid võiksite teletegijaile rääkida?
Kindlasti seda, et viimase kolme-nelja aasta jooksul on üha rohkem Eesti päritolu kokaiinikullereid. Need on noored, tihti mitte kõige parema haridusega inimesed, kes ihkavad kiirelt rikkaks saada. Klassikaline juhtum on, et palutakse Ladina-Ameerikast üks kohver Euroopasse tuua.
Mõned jõuavadki ju siia?
Mõned jõuavad, osa läheb ka tagasi. Tihe edasi-tagasi reisimine tekitab aga tähelepanu, üsna tõenäoselt jäävad nad lõpuks vahele. Selliseid juhtumeid Eestist pärit inimestega on üle saja.
Võin aga kinnitada, et Ladina-Ameerika vanglad pole sellised nagu Tartus või Jõhvis.
On ju ka variant, et kulleriks satuti kogemata.
Võimalus, et keegi niisuguse ullikesena käitub, on suhteliselt väike. Keegi ei anna sulle 3000 eurot, et sa paar päeva näiteks Colombias veedaksid ja sealt lihtsalt ühe kohvri kaasa tooksid.
Mis selliseid kullereid iseloomustab?
Nad on vanuses 18-25 aastat, pärit Eesti eri kohtadest.
Kuidas siis toimida, kui tehakse ahvatlev ettepanek odavalt Peruusse sõita?
Alati võib loobuda, aga ka politseisse teatada. Kohale jõudnunagi on võimalik veel midagi ette võtta, paluda kodustel tagasisõidupileti raha saata. Sest kui juba kohvri võtate, on sellelt rajalt väga raske tagasi pöörduda.
Siin ka palve lapsevanematele: kui teie laps plaanib lühiajalist sõitu Ladina-Ameerikasse, uurige kindlasti, mis on selle taga. Kindlasti peaksid noored teadma, et kui nad kokaiinipalle maos üle piiri tahavad toimetada, piisab ühe kümnegrammise pallikese purunemisest, kui saabub silmapilkne surm.
Olete mõne noore õigel ajal päästa suutnud?
Oleme.
Meie juveeliröövlitele Euroopas pole te veel kätt ette saanud?
Iga kuritegu jätab jälje. Nendeni jõutakse varem või hiljem. On ju teada ka juhtum, küll mitte Eestis, kus röövlid jooksid kauplusest välja ja politseinikele sülle.
Kas välismaal röövijad on siinsete kurjategijate n-ö kõrgem klass?
Ei ütleks, et tegemist oleks targemate või osavamatega. Pigem on tegu avantüristliku ettevõtmisega, et läheme ja röövime.
Pealegi on ju Lääne-Euroopas võimalik teenida palju suuremaid summasid. Isegi kui varastatud juveelid õnnestub müüa 10 protsendiga nende kauplusehinnast, on see kindlasti rohkem kui siinsete kasiinoröövlite saagiks langenud tuhanded.
On siin tegu nn organiseeritud kuritegevusega?
Skeem, et on peamees, siis töödejuhatajad ja töömehed, on liiga ühekülgne ja iganenud. Ka pole Eesti oludes tegemist maffiaga, mis eeldab klassikalisi, tugevaid perekondlikke sidemeid. Pigem on kuritegevus viimasel ajal muutunud projektipõhiseks.
See tähendab, et kindlat hierarhiat ja struktuuri pole, kasutatakse inimesi, kes sellel alal kõige asjatundlikumad või kellel on kõige parem ligipääs soovitule. Võib olla, et koos tehakse vaid üks tegu ning hiljem ei tuldagi enam kokku.
Praegusel e-kuritegevuse ajal on variant, et koos tegutsevad inimesed ei tunnegi tegelikult üksteist. Kuritegevusel ongi soodumus koonduda sinna, kus on võimalik anonüümseks jääda.
Seega: mida rohkem e-riiki, seda rohkem e-kuritegevust?
Välismaiseid Interneti-kurjategijaid on hoiatatud, et nad Eestist hoiduksid, sest siin saadakse neile kindlasti jälile.
Küll on Eestist pärit kurjategijad väljapetetud pangaparoolidega omastanud mujal maailmas sadu tuhandeid kroone. Eesti inimese oht pettuse ohvriks langeda on tema väiksemate sissetulekute tõttu madalam.
Milline on keskkriminaalpolitsei tegevussuund nr 1?
Interneti-kuriteod, mille tagajärjel eraisikud ja asutused kaotavad pangakontodelt suuri summasid. Me ei saa lasta tekkida olukorral, et inimesed hakkavad küberruumi kartma.
Teisena pöörame tähelepanu rahvusvahelisele kokaiiniveole ning kolmandana Eesti päritolu juveeliröövlitele.
Tavaline kuritegevus on ju ka tõusuteel.
Jah, varavastaseid kuritegusid, sealhulgas röövimisi, on tõesti rohkem. Ilmselt pöörduvad vahepeal majanduskuritegudele ja ka legaalsele (näiteks kinnisvara) ärile keskendunud tegelased halvematel aegadel traditsioonilisemate kuriteoliikide juurde tagasi.
On ju selge, et töötute ümberõppel nad osalema ei hakka ning sotsiaalabi küsima ei lähe.
Kasvama hakkavad ka pettused ja rahapesu, sest kinnisvarasse investeeritud ja seal kokku kuivanud raha on vaja ju nüüd tagasi saada.
Aga paanikaks põhjust pole. Politsei teeb kõik endast oleneva, et inimesed tunneksid end turvaliselt. Kindlasti tuleb igaühel oma vara suhtes hoolsam olla, võib mõelda valvesüsteemi soetamise või naabrivalvega ühinemise peale. Tarbetuid riske võtta ja relvastatud kurjategijaga raha pärast võitlema hakata pole aga mõistlik.
Mismoodi kurjategijal isu ära võtta?
Tähtis pole kümnest kurikaelast üks pikaks ajaks vangi saata, vaid kümnest seitse kas või lühikeseks ajaks kinni panna ning nende kuritegelikul teel saadud raha ära võtta. Siis kaob ka isu ebaseaduslikuks rikastumiseks.
Praegu saab raha ära võtta ka nn kolmandatelt inimestelt, kes on akumuleerinud kurjategijate ebaseaduslikud miljonid. Pealegi tuleb kahtlusalusel endal tõestada raha päritolu.
Kui paljud kuriteod politseil teadmata jäävad?
Väidan, et inimesed teatavad politseile vähem kui pooltest vargustest. Teatama peaks ikka kindlasti, sest muidu läheb meil väga palju energiat varastatud asjade omanike leidmiseks. Varastatut on aga tohutult - ehitusbuumi ajal tegutses varastatud asjade põhjal isegi omalaadne tööriistalaenutus!
Väga palju töötunde läks ka sellega, et politseinike avastatud jalgrattalaos kõik rattad nende õige omaniku leiaks.
Ehk on mitteteatamise üks põhjusi selles, et iga varastatud asja politsei kohe hoolega otsima ei hakka.
Jah. Üldine põhimõte on "minimaalse jõupingutusega maksimaalne tulemus" ehk tahame jõuda selleni, kes on vargajõugu taga. Teatada tuleb vargusest aga kindlasti ja kiiresti, jättes sündmuskoha võimalikult puutumata. Kindlasti ei tohiks varaste segi pööratud korterit enne politsei kutsumist koristama hakata.
Tavaline tapariist on kööginuga
Tapmiste ja mõrvade arv on taasiseseisvusaja madalaimal tasemel, kasutatuim taparelv on aga endiselt lihtne kööginuga, tõdeb justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talituse nõunik Jako Salla.
Kümne aastaga on tapmiste ja mõrvade arv vähenenud üle kahe korra ning on nüüd taasiseseisvumise aja madalaimal tasemel. Kui 1994. aastal tapeti või mõrvati 426 inimest, siis mullu oli surmasaanuid 86. See on tunduvalt madalam kui liikluses hukkunute arv ning lähedane tulesurmade arvule.
Kuigi Eesti arengud on olnud positiivsed, on siin tapmiste tase endiselt mitu korda kõrgem kui Soomes ning umbes kaheksa korda kõrgem kui Rootsis ja Saksamaal. Aga Soomegi tasemeni jõudmiseks, kus tapmiste profiil on meie omaga väga sarnane, läheb ilmselt veel aastaid.
Nii tapmiste kui mõrvade puhul on enim kasutatavaks vahendiks nuga, enamasti lihtsalt kättejuhtunud kööginuga. Noa või muu lõike-torkeriistaga pannakse kümnest kuriteost toime kuus.
Tapmiseni viinud peksmisi oli mullu viiendik, ohvrit tulistati üheksal ja lämmatati viiel korral. Ajendiks oli valdavalt tüli. Röövmõrvu oli mullu kolm, millele lisandus üks mõrvakatse.
Enamik surmaga lõppenud vägivallakuritegusid pandi toime alkoholijoobes, enamasti lähedaste vahel, kodus. Elukaaslaste vahel pandi toime 12 tapmist, sugulastevahelisi veretöid oli 9, nende hulgas vanaema, lapse, isa, abikaasa, venna tapmine.
Sellised tapjad pole retsidivistid, paljudel neist pole varasemat karistust. Nad on enamasti heitunud inimesed, kel madalad sotsiaalsed oskused või positsioon, kehv majanduslik olukord, paljud on alkohoolikud.
Surmade arvu muutis statistika
Surma põhjustamine ettevaatamatusest on viimastel aastatel langenud umbes 10 korda. Inimesed pole aga niivõrd palju ettevaatlikumad, muutuse taga on kuritegude registreerimise praktika.
Karistusseadustiku jõustumise algusaastatel registreeriti selle kuriteoliigi all juhtumid, kus leiti surnu, kelle puhul surmapõhjus esialgsel vaatlusel ei selgunud. Nüüd alustatakse menetlust ja registreeritakse asi juhul, kui on alust arvata, et surm saabus kuriteo tagajärjel.
Selle liigi all kajastuvad väga erinevad juhtumid, nii enesetapud, jahil relvadega toimunud õnnetused kui ka põlenud majadest leitud surnud.
Perevägivald jõuab üha enam politseini
Ähvardamiste arvu suurenemist tõdedes ei ole siiski alust arvata, et Eestis inimesed ähvardavad üksteist aina enam, pigem on selle taga nende juhtumite sagedasem ilmsikstulek.
Politseini jõuab üha rohkem perevägivalla juhtumeid. Politsei, hakates uurima üht vägivallajuhtumit, satub ka varem toime pandud kuritegudeni. Muu hulgas tulevad välja ähvardamise juhtumid, mille puhul kannatanu on kartnud vara puudutavate või füüsiliste ähvarduste täideviimist.
Tüüpiline ähvardus leiab aset pere või tuttavate ringis, enamasti on tegu tapmisähvardusega, mis tihti tehtud vihahoos ning millele on omakorda kaasa aidanud alkoholi liigtarbimine.
Mitte iga juhtum pole siiski kriminaalkorras karistatav. Karistusseadustiku järgi on tegu ähvardamisega, kui kannatanut ähvardatakse tapmise, raske tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Selle eesmärk on tekitada ohvris hirmu ning sundida teda tema tahte vastaselt käituma. Kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist.
2008. aastal jõustus süüdimõistev kohtuotsus enam kui saja inimese suhtes, keda prokuratuur süüdistas ähvardamises, enamik nendest olid samas kohtuasjas süüdistatavad ka teistes kuritegudes. Samas leidus ka isikuid, keda süüdistati ainult ähvardamises, nendele mõistetud karistuse pikkus ulatus 1-6 kuuni, rahalise karistuse määr 1500 kroonist 16 000 kroonini.
Umbes pooltel juhtumitel selgub menetluse käigus, et antud juhtumil puudub kriminaalmenetluseks alus ning menetlus lõpetatakse.
Kelmused põhinevad kiirlaenudel
Kelmuste osas on viimasel kahel aastal esiplaanil kiirlaenudega seotud kelmused, mille puhul petturid kasutavad ära teise isiku panga- ning isikuandmeid ja võtavad selle isiku nimele laenu.
Saadud raha kantakse edasi kolmanda isiku kontole ning laenusaajale jääb kohustus tasuda laenusumma ja intressid. Kui 2007. aastal pandi neid kuritegusid toime eelkõige mobiiltelefonide kaudu, siis mullu kasutati enam Interneti-panku.
Lisaks võiks veel kelmuste puhul välja tuua leedulastest libapolitseinikud, kes eakatelt raha nõudsid, ning kindlustuskelmused, mille puhul registreeriti 2008. aastal peaaegu sama palju kuritegusid kui kolmel varasemal aastal kokku.
Näiteks esitati kindlustamiseks auto, mis oli juba avariiline, püüti väidetava varguse abil hüvitist välja petta, lavastati avariisid ning püüti saada hüvitist võõra auto esitamisega kindlustatud auto asemel.
