Runö (Ruhnu saart teenindav parvlaev – A.M.) katkiminek andis mulle ajendi. Kuid mitte selles mõttes, et laev rikkis oli. Sõjaolukord see ju polnud.

Hoopis see tuli eredalt välja, mida keegi kohalikest mõtleb. Oh, see oli ikka päris kole, mis siin sündis! Mõni hakkas lausa iseseisvalt laevaliiklust korraldama…

Ja no muidugi kõik see vastutuse koorem, mida vallavanemal tuleb kanda, kui igapäevaselt on vallamajas reaalselt tööl poolteist inimest – mina ja vallasekretär. Kõik asjad tuleb teha samamoodi nagu suures omavalitsuses – riigihanked, transpordigraafikud, õigusaktid, projektid.

Projektikirjutamise kompetents puudub ju saarel täiesti. Kõik need aruanded ja asjad … Lihtsalt ei jaksa enam.

Võid ju üksi arendada ettevõtlust, avada raamatukogu, ehitada kooli, luua toetusfondi, võtta kasutusele valla lipu ja vapi, aga kui ikka kogukond ei taha muutustega kaasa tulla, siis ühel hetkel tunned, et sein on ees. Kui nõutakse ainult raha, rohkem raha saarele …

Ja olgem ausad, eks oma osa on minu otsuses ka kohalike inimlikul rumalusel ja mõne inimese - ma ei pelga seda öelda – harimatusel.

Millise pilguga te Ruhnus oldud neljale aastale tagasi vaatate? Kuidas seda hindate?

Olen selle aja eest väga-väga tänulik! Pärast magistriõppe lõpetamist oli see nagu doktorantuur. See aeg on mulle olnud suur kingitus.

Ma poleks iialgi saanud neid toredaid pakkumisi, mis mul praegu laual on, kui poleks Ruhnu vallavanem olnud. Tunnen ju omavalitsuse töö igat aspekti otsast lõpuni.

Äkki avaldate, mis pakkumised need on?

Ei, veel mitte. Ei taha ära sõnuda. (Naerab muhedalt.) Nädala või pooleteise pärast räägin avalikult ja pikemalt.

Mida peate oma suurimaks kordaminekuks või töövõiduks väikesaare vallavanemana?

Kindlasti seda, et suutsin nende aastatega Ruhnu mainet oluliselt parandada. Nüüd on see positiivne, vaadake, mida Ruhnust kirjutatakse! Neli aastat tagasi, kui ma vallavanemaks tulin, see nii polnud.

Laevalugu nüüd lõpus on küll negatiivne asi, aga teised uudised saarelt on kõik positiivsed.

Olen ise ka positiivne inimene ja oma nutud, mis lahkumisotsuse taga, juba ära nutnud. Otsuse tegin kuu aega tagasi. Avaldus on esitatud, tegin seda ise, keegi mind ei sundinud ega lasknud ka lahti.

Muidugi võiksin ma avalduse praegu veel tagasi võtta, aga ei võta.