Saabolda viimased vanamutid hoos

 (7)
Saabolda viimased vanamutid hoos
Maria Kõllemäe, Anna Leht ja Alli Padumäe oma reedeses lemmikkohas.Foto: Mirjam Nutov

“Me oleme veel kolm viimast vanamutti, kes siia Saaboldasse jäänud on!” põrutavad kolm memme, kes bussijaamas aega parajaks teevad, kui ühest suust.

Naeratus on memmedel soe ja hammastest hõre. Nad puurivad häbematult oma pilgu võõrasse ega hoia ennast tagasi.

“Meil ei ole vaja enam seeni korjata, meie päevad on tehtud,” jätkava nad lõbustatult. “Aga vot seal Kundruse külas elavad kaks teist mutti – nemad on noored (70ndates – toim), käivad veel seende ja tahavad vast mehelegi saada.”

Sellel lõõbil on ka oma tagamaa, sest Setumaal on ütlemine: “Seni ku silm viil siint seletäs, võid mehele saia´.”

Reede on naljapäev

Nad räägivad puhast setu keelt, ja teisiti ei saakski, sest tegu on elupõliste setudega, kes kõik nüüd Saabolda külas elavad.

Just selles vanas külas, mis asub Saatse külje all ning mille nime on esmakordselt mainitud 1585. aastal. Küla jäi Petseri−Krupa tee äärde, mis veel sajandi eest oli lühim tee Petserist Pihkva järve äärde sadamasse, kust vett mööda sõideti Pihvkasse, Tartusse ja kaugemalegi.

Hurda andmeil elas Saaboldas 1902. aastal kogunisti 116 inimest. Aastaks 2012 oli elanikke alles vaid 33. Maria (Mari) Kõllemäe (82), Anna Leht (80) ja Alli Padumäe (88) nende seas.

Nad pole sõbrannad. Veel vähem käivad nad omavahel iga päev läbi. Mis siis et nende talud asuvad üksteise kõrval.

Kui bussijaamast küla poole lugema hakata, siis esmalt on Alli, siis Mari ja seejärel Anna talu. Sadat meetritki pole vaja astuda, et teise juures hoovi peal platsis olla. “Me elame aga liiga kaugel üksteisest, me ei saa minna,” viskab Mari, kõige lustlikum neist, nalja.

Tegelikkuses on memmedel kindel süsteem. Nende kohtumispäev on reede, siis tuleb bussijaama juurde kauplusauto.

Kui üheskoos on bussijuhi kulul nabani nalja tehtud ja toidukraam kokku ostetud, võib raskest ostlemisest südamerahus puhata. Kui vahel satub võõrast rahvast liikuma, on nendegagi bussijaamas tore rääkida.

“Autolavka pealt saame kõike toidukraami, mis hing vaid ihaldab,” kiidab Alli. “Suitsuliha, vorsti, viinerit ja sardelli.”

Tema juba teab, mis väärtus sellisel luksuskaubal tegelikult on. “Kolhoosi ajal oli elu ikka väga raske,” jutustab Alli edasi. “Aasta otsa tegin tööd, aga mitte senti kah ei saanud selle eest.”

Teistegi memmede elu pole meelakkumine olnud. “Igasuguseid päevi on nähtud,” kostavad nad, kuid ei peatu minevikul pikemalt. Selle asemel räägivad nad, kui hea on elada nüüd.

“Noo jummel,” ei oska Alli küsimusele, kas nüüd on parem, muud kosta. “Praegu ei käi tööle kuhugi. Oma töökest teen. Loomi ei ole. Kaks koera ja kass. Põrsast oleks tahtnud pidada, aga poeg ei lase,” kirjeldab ta.

Miks poeg põrsast pidada ei luba, seda ei tea memm isegi. Ütleb vaid, et ei lase ja kõik. “Minul oleks hea, saaksin kellegi eest hoolitseda ja mul oleks kogu aeg tegemist,” selgitab ta.

Päris oma Alli siiski Saaboldas pole. Külla kolis ta alles kümne aasta eest, kui poeg maja ostis ning ema inimtühjast Rääptsova külast ära tõi.

“Seal oli mul mets kodu lähedal ja ma käisin kogu aeg metsa, aga nüüd – siin on kõik teistmoodi,” ütleb ta pisut kurval toonil.

Lihtsalt vanem oled nüüd!

“Mis sul, Alli, siin teistmoodi on?” ei anna elupõlisele Saabolda elanikule Marile selline jutt rahu. “Sa oled lihtsalt vanemaks läinud kümme aastat. Mina käisin kah marjul-seenel. Käisin kolm korda päevas, aga nüüd ma ei saa enam maha kummardada ja ongi kõik.”

Oma tervise üle nad palju ei kurda. Selge, et see on kehv. Silmad ei seleta, käed-jalad on haiged, kolm korda päevas tuleb tablette süüa ja rohtude peale läheb maailma raha. Südamega on kehvasti.

See pole aga põhjus, et igapäevaelu elamata jätta. Seda enam on memmed eluga rahul – oota vaid “pensipäeva” ja ela jälle, tööd pole vaja üldse teha.

Mari püüabki seletada, kuidas ta enam mitte midagi ei tee, kui Anna katkestab jutu poole pealt: “Või sina ei tee midagi, ise oled kogu aeg käpuli peenarde vahel!”

Nüüd kargab krapsakas Mari püsti ja heidab siis külili justkui mõni daam renessansiaegselt maalilt ning näitab täpselt ette, kuidas rohimistöö käib. “Ma kummardada enam ei saa, aga niimoodi külitades on väga hea,” kiidab memm.

Sellise triki peale jagub mõnusat naeru tükiks ajaks.

Loe veel

Kust te oma elurõõmu võtate? “Selline huumorimeel on mul kogu aeg olnud,” teatab Mari. “Rõõmus peab olema, nali teeb tuju heaks ja siis läheb ka kurvastus meelest ära.”

Kurvastada aga nagu poleks põhjustki. “Mul on ju kõik olemas,” teatab Mari. “Pesumasin on, ei pea enam käsitsi pesema, vesi tuleb sisse, solk läheb välja – kõik on hästi, ainult ise oleme läbi,” ütleb ta.

Suurde linna ka satute? “Värska on meie suurlinn,” kostab Alli.

Tegelikkuses on naistel sugulased mööda ilma laiali, aga enam pole isu kuhugi linna minna, koduski on hea.

Kui kodus istuda, kuidas siis uudistega kursis olla?

“Aga ­raadio räägib kõik ära, selle ka, mis suures ilmas toimub,” ütleb Alli. “Meil on ikka hea elu võrreldes sellega, mis mujal pool on – veeuputused, lapsed on näljas. Ilmas on ikka väga palju raskusi.”

Laste teema aga läheb naistele hinge. Nüüd ütlevad nad, et ega Eestis ka ikka kõik nii hästi pole, sest siingi on kodusid, kus lapsed näljas.

Mis see kirumine aitab!

Valitsust kah kirute? “Aga mida me kirume? Mis too aitab?”

Tuleb välja, et memmed on valitsusega rahul, sest pension on hea. Täpselt selline, et elab ära, kui ei joo ning jääb veel matuste jaoks ülegi.

Omaette lugu on aga euroga. “Noo neid punaseid sente pole üldse aru saada, mis sinna kirjutatud on – vaata ühte- ja vaata teistpidi,” kurdab Anna. “Mina annan neid tavaliselt peoga, et näed, korja ise!”

Mari lisab, et euro kaduvat kuidagi kiiremini käest ära kui kroonid, ja et ka leib oleks justkui kallimaks läinud. Arvet ta pidanud pole.

Kõige selle juurde natuke armastusest ka. Kas sellest vanasti üldse räägitigi? “Muidugi. Ikka öeldi. Kuidas siis teisiti, muidu ei saanuks ju mehelegi...” selgitab Mari ja peab pika pausi.

“Muidugi me ei olnud siis nii nagu nüüd… Ega vanasti ei oldud nii. Magati niisama. Puhtalt. Oldi teineteise kaisus. Räägiti juttu. Milline kirmask kuskil oli ja kes mida tegi. Poiss aeti majast välja kell 4−5 hommikul, et külarahvas ei näeks. Aga noh, nüüd on näha kuidas see asi käib...”

Kuidas siis? “Telekast vaata. Seks on igal sammul.”

Nüüd on aga vaid teist liiki kosilast oodata.

“Kui ma noor olin, siis mõtlesin, et oh, saaks veel üle aisa lüüa, laulda, pidusid pidada ja töötada, nüüd aga … millal Peetruse arm ükskord mulle langeb,” lõpetab Anna.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare