Saage tuttavaks! Pommikoer Ruutipussi Gepardi ehk omadele Geps

Mina olen Lääne-Eesti pommigrupi nelja-aastane pommikoer Ruutipussi Gepardi ehk omadele Geps. Sellise vahva nime sain ma oma sünnimaalt Soomest, sellepärast ongi minu ametlik nimi naa pikk ja keeruline. Paluti, et ma ütleks paar sõna oma igapäevaelu kohta. Mis seal siis niiväga ikka, olen pommigrupi töötaja nagu demineerijadki, lihtsalt palka saan toidus ja arstiarved on priid. Mul on lihtsalt jalgu rohkem ja kasukas seljas, aga sündmuskohal olen mehe eest väljas.

Minu peamine ülesanne on nuusutada kõikvõimalikke kahtlaseid kotte ja leida peidetud lõhkeainet, selleks kasutan ma peamiselt oma nina. Inimestega on selline imelik värk, et neil on vist kogu aeg nohu ja nad lihtsalt ei saagi ninaga lõhna tunda. Miks nad muidu ise kotte nuusutamas ei käi? Pommirobot lihtsalt ei pääse igale poole ja lõhna see kah muidugi ei tunne.

Pean ära märkima, et kui mu hea kolleeg narkokoer võib leiu juures rõõmsalt haukuda, siis mina pean kahtlast lõhna tajudes olema täiesti tasa. See nõuab äärmist kannatlikkust ja keskendumist, sest muidu olen päris elav tegelane. No nii ma siis istungi peale lõhkeaine leidmist maha ja ootan perenaise korraldust. Rahmeldada oleks ohtlik, sest osa lõhkeseadeldisi käivituvad hääle peale ja surnud pommikoer ei ole teab mis hea asi.

Pilte pommikoer Gepsist  vaata päästeameti facebooki lehelt!