Sääritsa küla rahvas hoiab Peipsi-äärset murret ja tavasid
Alati avatud tuultele ja tujukale veteväljale, samas vaikne ja rahulik elamiseks, omaette mõtisklemiseks ning loovaks tegevuseks. Rahvas armastab oma küla.
Meie kodune keel on Kodavere murrak, mis kuulub idamurde levilasse. Sääritsa küla on Kodavere murraku leviala süda, siin on mälestuskivi pühendusega murrakule. Keel on säilinud põliselanike kodudes praegugi.
Kaua suhtuti murrakusse ja seda kõnelevatesse inimestesse taunivalt. Nüüd, tunnetades üldsuse soosivat suhtumist murretesse, püüame omalt poolt teha kõik, et see meie kõnes ei kaoks.
Sääritsalased on oma keele patrioodid
Peame lugu professor Ariste sõnadest, et murrakut kõnelev inimene on topelt rikas. Sääritsalasi võib nimetada oma murraku patriootideks.
Paraku rahvas vananeb ning noortel pole võimalust iga päev oma kodukandi keelt kasutada. Murraku alalhoidmiseks hakkasime koguma seni veel trükis ilmumata murdetekste ja ütlemisi. Kogusime huvitavaid seiku ja elulisi mõtteteri, mis on omased ainult Sääritsa külas elanud ja elavatele inimestele.
Nähes rahva huvi nende vastu, laiendasime kogumise piirkonda Kodavere kihelkonna piires. See annab hea võimaluse võrrelda, kuidas on mõjutanud meie kõneviisi ja esivanemate kombestikku murraku levialaga piirnevad kihelkonnad.
20 aastat küla kokkutulekuid
Kuigi ühes külas toimetatakse pereti veidi erinevalt, peetakse kinni esivanemate tavast pühitseda kalendripühi ning rahvuslikest toitudest.
1989. aastal toimus endiste sääritsalaste algatusel esimene küla kokkutulek, mis on praeguseks saanud traditsiooniks. Samal kokkutulekul valis rahvas enda seast inimese, kelle ülesandeks sai edaspidi korraldada külaelu arengut.
Kokkutulekud on alati olnud seotud mingi teemaga. Toimunud on argi- ja pühapäev külas, kus tutvustasime esivanemate tööriistu ja töid ning pakkusime traditsioonilisi toite, korraldajad kandsid ajakohat riietust.
Igal üritusel esitame ka eesti rahvatantse ja -laule. Alati on toodud lavale kohalike murdetekstide põhjal meie enda kirjutatud näidend, kus mängib koos mitu põlvkonda.
Vald valis välja Sääritsa küla, kust suunati sädeinimene õppima külaliidrite koolitusele, valmis küla arengukava, valiti külavanem. Ilmus Sääritsa küla mälestusteraamat “Kodukaja”. Kaante vahele on saanud murdetekstide kogumikud “Õlemä elon”, “Põlvess põlve” ja “Elo kessäb”.
Külas on olnud alati sõnaseadjaid ja suleseppasid, kes on talletanud palju väärtuslikku materjali. Soome keeleteadlane Lauri Kettunen peatus Sääritsa külas kahel suvel ning sai kohaliku rahvalauliku Anna Kurs-Lindvere käest terve doktoritöö jagu materjali.
Külas oli vanasti 41 suitsu, nüüd on talvel 11 ja suvel 25. Noored ei saa vanemate kõrvale eluaset rajada, sest detailplaneeringu järgi on kaldale ehitamine piiratud ning nõutakse 5–7 hektarit hoonetealust pinda.
Noored ei saa kodu rajada
Küla suurim laius on umbes 700 meetrit, ühel pool Tartu–Kallaste–Mustvee maantee, teisel pool Peipsi järv. Talud olid väikesed, neid ei saa tükeldada. Noored lähevad mujale, oma kodukülas ei ole töökohti. Tööjõulised käivad tööl kodust kaugel teistes valdades, maakondades ja linnades.
Jõudumööda tehakse korda kõik säilinud hooned, meil pole ühtegi lagunenud ahervaret. Suviti siin oma puhkust veetvad elanikud on omandanud vanad peremeheta olnud kodud. Osa suvitajatest suhtleb tihedalt külarahvaga, võtab osa külapidudest.
Jõulukuul tuleme taas kokku. Meil ei ole külamaja, aga alati saab kellegi pool istuda küünlavalgel, maitsta koduküpsetatud saiakesi ning arutada, kuidas hoida ja säilitada elu külas.
Hoolimata kõigest, oleme valmis arendama oma esivanemate pärimuskultuuri. Hoiame au sees oma kaunikõlalist arhailist Kodavere murrakut ja traditsioone.
