Sammas kerkib, kangelase haud jäägu tare taha võpsikusse

 (10)
Sammas kerkib, kangelase haud jäägu tare taha  võpsikusse
Abja vallavanem Peeter Rahnel näitab August Kengi puhkepaika – otsaakna alla maetud mehe hauale on kasvanud tihe võsa.Foto: Peeter Ernits

Loe veel

Saatus võib mõne inimesega uskumatuid asju korda saata.

August Keng oli kõigest 19aastane, kui temast Vabadusristi üks viimaseid kavalere sai. Kuigi Vabadussõda oli ammu läbi, üritati 1924. aasta 1. detsembril riiki pöörata. Vaid kümme meest - August nende seas - said erakordsete teenete eest Eesti Vabariigi kõrgeima autasu.

August Keng seisis 1. detsembri varahommikul kell 5.30 üksi Laial tänaval sõjaministeeriumi uksel. Kui teda tulistati, magas vahirühm teisel korrusel õndsat und.

Hetk pärast tulistamist lamas täägihoobist läbistatud ründaja ise vereloigus.

Paar aastat hiljem abiellus August Lilliga.

Nad elasid koos ligi pool sajandit. Vaid üks aasta jäi puudu, kui August ja Lilli oleks võinud oma kuldpulmi tähistada. Paraku ei tahaks sellist abielu ka oma suurimale vaenlasele soovida. Kolmkümmend aastat oli August Keng sunnitud zombie'na oma seadusliku naise kõrval elama. Samal ajal kui Lilli uus elukaaslane istus tema asemel söögilauas ja jagas Lilliga sängi, redutas August kusagil lakas.

Kiri kaitseministrile

18. jaanuaril läkitas Abja vallavanem Peeter Rahnel kaitseminister Jaak Aaviksoole kahe väärika Mulgimaa kodu-uurija kirja. Abja gümnaasiumi kauaaegse direktori ja nüüdse Abja muusemi juhataja Aksel Tiidebergi ning Valga keskraamatukogu kauaaegse direktrissi, MTÜ Kodukuru juhatuse liikme Salme Vainlo ettepaneku sisu oli järgmine: "Palume Teie kaasabi ning Kaitseministeeriumi algatust ja rahalist toetust Vabadusristi kavaleri August Kengi säilmete ümbermatmiseks Halliste kalmistule ja tema kalmule hauatähise paigaldamisel."

Pikk ja põhjalik kiri lõppes nii: "Vabadusristi kavaleri August Kengi viimane puhkepaik asugu lõpuks ometigi tema abikaasa kõrval, Halliste kalmistu pühas mullas, nagu see on kohane kangelasele, kelle ennastsalgav tegevus hoidis ära Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi hoone hõivamise kommunistlike mässajate poolt 1. detsembril 1924. aastal."

Vastus tuli kiiresti. 5. veebruaril teatas kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Madis Kraav, et küsimus tuleb arutamisele juba veebruaris ja lubas vallavanemat otsusest kindlasti teavitada. Mulgid olid kindlad, et ümbermatmine leiab aset juba kevadel. Ikkagi vabariigi 90. juubeliaasta ja nii tähtis mees.

Vihale ajav vastus viis kuud hiljem

Kevad hakkas mööda saama, Tallinnast ei tulnud aga piiksugi. Vahepeal levisid kõlakad, et asi tehakse suure pidulikkusega võidupüha aegu viimaks ära. Kuid Tallinn vaikis nagu haud.

Enne jaanipäeva hakkas Abja vallavanemale asi kahtlane tunduma.

"Helistasin kaitseministeeriumi," jutustab ta. "Telefoni vastu ei võetud. Viimaks sekretär võttis, aga ütles, et Kraav on ära ja Einer - teine mees, kes asjaga tegeles - puhkusel."

Alles juuni lõpus sai Peeter Rahnel ministeeriumi osakonnajuhataja Madis Kraaviga jutule. Pärast seda saabus vallavanemale kauaoodatud kiri.

Kaitseministeeriumi kõrge ametnik kirjutas, et ministeerium toetab ümbermatmise osalist finantseerimist, vähe sellest - finantseerimine on tõenäoliselt võimalik (minu rõhutus - P. E.) alles 2009. aasta eelarvest.

Kõige krooniks oli see lühike ja banaalse sisuga elektronkiri, mille Abja vallavanem kaitseministeeriumist sai, kuulutatud veel salajaseks, mille sisust ei tohi kõrvalistele isikutele isegi mitte hingata.

Abja vallavanem on nördinud.

On Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta. Tallinnas tambitakse raha hiiglaslikku ja hirmkallisse klaasist Vabadusristi ja samal ajal ei leita võimalust kusagil Mulgimaa võpsikus puhkava reaalse Vabadusristi kavaleri ümbermatmiseks kalmistumulda.

"Selle Tallinna sambajama taustal tundub asi eriti absurdsena," tunnistab Abja vallavanem nõutult. "Kuidagi väga piinlik on sellise topeltmoraaliga ministeeriumi pärast."

Mõistagi leiaks vald ka ise raha ja võimaluse korraldada ümbermatmine koos Viljandi muuseumiga. "Kuid me olime arvamusel, et ka kaitseministeerium soovib anda oma panuse Vabadusristi kavaleri ümbersängitamisse väärilisse kohta," ütleb Peeter Rahnel.

Legend surmast

Üks kahest nimekast mulgist, kes jaanuaris kirjaga kaitseminister Jaak Aaviksoo poole pöördus, oli aastaid Valga keskraamatukogu juhtinud Salme Vainlo. Vanaproua on tänaseks üle 300 lehekülje Mulgi mälestusi kirja pannud. Nende seas on mõned leheküljed pühendatud ka August Kengile.

Salme Vainlo jutustab, et Saksa okupatsiooni ajal valvas omakaitsesse kuuluv August Keng koos tema papaga Kariste raudteesilda. See oli Abja kandi strateegiliselt kõige tähtsam koht.

Omal ajal käis Salme Vainlo õde August Kengi naise Lilli juures Alliku talus sigu punataudi vastu süstimas.

"Lilli rääkis, et tema mehe lasksid julgeolekumehed Kanaküla metsas maha," meenutab vanaproua Salme. Samal ajal varjas August end naise talus Nõukogude võimu eest.

Lilli hädavalest sai aga legend, mis räägib, kuidas ühel hommikul olnud Kanaküla metsavahi õu soldateid täis. Sõdurid tassinud metsast meeste surnukehi. Need tilkunud verest, nii et pärast olnud kogu õu punane.

"Pärast seda ei käinud Augustit mitte üks sant ega setu taga otsimas," kinnitab kodu-uurija Salme Vainlo.

Legend sellest, kuidas Lilli mees Kanakülas maha lasti, elas Abja kandis kuni viimase ajani. Rahvas teadis isegi seda rääkida, kes Augusti maha laskis. Seda ei tihatud mulle aga isegi sel esmaspäeval öelda.

Ajaloohuviline Abja vallavanem Peeter Rahnel üksnes imestab, kuidas sellises kohas võis keegi end nii pikalt varjata. "Siin Abja-Paluojal asusid Abja rajooni ajal nii miilits kui sõjakomissariaat, töötasid KGB tegelased. Sovhoosis olid õudselt aktiivsed parteiorganid ja võitlevad kommunistid. Ja keegi ei märganud midagi."

Vallavanema sõnu kinnitab ka tema eelkäija Peeter Lääne. Saatuse irooniana elab Nõukogude ajal aastaid Abja sovhoosi juhtinud Lääne kõigest mõnesaja meetri kaugusel Alliku talust. Üle põllu vaadates on kõik, mis Allikul toimub, otsekui peo peal.

Ometigi sai Peeter Lääne sellest, et August Keng oli kõik need pikad aastad end tema kõrvaltalus varjanud, teada alles viis aastat tagasi.

"Räägitakse, et mulgid on suured pealekaebajad," lõpetab proua Vainlo oma juttu. "Ei olnud see asi aga sugugi nii. August oleks ammu üles antud, kui mulgid poleks osanud oma suud lukus hoida. Ka lapsed oskasid."

Karvane mees lakas

"Mina ei tea essugi," naeratab esmaspäeva keskpäeval Halliste sööklas toitu jagav Riina Purga, kui temalt August Kengi kohta pärin.

Nooruslik kaheksa lapse ema juhatab juba aastaid Halliste sööklat.

Riina on veel üks väheseid inimesi, kes teab midagi rääkida kolmkümmend aastat Abja-Paluoja naabruses redutanud August Kengi pelgupaigast. Ta kasvas üles sellessamas Alliku talus, kus August end kuni oma surmani 1975. aasta kevadel varjas. Riina neiupõlvenimi oli samuti Keng.

Lõpuks Riina jutustab, et tillukeses maanteeäärses majas oli vaid kolm tuba, kuid seal elas palju inimesi. Laua ääres istus oma seitse-kaheksa inimest.

"Neli meest käis tööl," seletab Riina.

Alliku talu elanike omavaheliste suhete selgitamiseks kuluks hulgaliselt leheruumi. Seepärast piisab sellestki, kui öelda, et peale Riina olid nende seas nii Augusti seaduslik abikaasa Lilli, tolle elukaaslane Johannes, Riina ema Iivi kui Kalja Märt.

Väike Riina kutsus Lillit vanaemaks. Lasteõnnest ilma jäetud Lilli oli nii Riina ema Iivi kui ka Märdi omal ajal lapsendanud.

"Ainult korra elus olen ma Augustit näinud," tunnistab Riina. See juhtus ühel suvepäeval. Lakk oli lõhnavat heina täis. Riina märkas laka kaugeimas nurgas võõrast meest. "Võõras karvane mees seisis seal, habeme ja pikkade juustega, silmad välkusid peas."

Riina rääkis sellest vana­emale.

Vanaema ütles, et lastel pole vaja oma nina igale poole toppida.

Kuid uudishimu oli sedavõrd suur, et Riina läks järgmisel päeval asja uurima. Enam ei olnud lakas aga kedagi.

Tagantjärele saab Riina nii mõnestki kummalisest seigast aru. Kord, kui Riina üksi kodus oli, kuulis ta kodukäija samme. Sammud olid, aga astujat ei olnud. Riina läks asja uurima, kuid kedagi ei avastanud.

"Ainuke koht, kuhu ta ennast peita sai, oli sahver," oletab Riina.

Ka teine kunagine tähelepanek omandab nüüd uue tähenduse. Mehed tõid alati metsast igavese laari puid välja, nemad neid aga ei raiunud. Keegi pidi need aga puruks raiuma. Ainus, kes seda teha sai, oli tundmatu karvane onu.

Riina oletab, et suvel elas võõras karvane onu võpsikus, talveks kolis aga lauda laka peale.

Ah, vanaisa läks segi

Riina mäletab ka seda, kuidas August Keng ilmselt maha maeti. Riina enam Allikul ei elanud, tuli seekord vanaemale külla.

"Vanaisa kaevas miskipärast memme akna all auku," jutustab ta. "Minu imestamise peale kostis vanaema, et vanaisa on ära pööranud."

"Las kaevab, kui tahab," ütles vanaema.

Järgmise päeva hommikul oli auk vanaema akna all kinni aetud.

"Vanaema tegi sinna lillepeenra."

Rohkem ei tea Riina midagi.

"Vanaema viis kõik endaga hauda kaasa," resümeerib ta.

Riina ei kavatse meest, keda ta vaid korra lakas näinud on, küll ümber matta. "Tehku seda, kes tahab. Nüüd on mingi geroi, nii et anna minna. Mina ei tea, mis mees ta oli."

Läinud sügisest on kunagi nii rahvarohke Alliku talu täiesti tühi. Talu viimane asukas, aastaid Nuia EPTs traktoristina leiba teeninud Märt suri mullu augustis. Riina sai sellest alles paar kuud hiljem teada, kui köögipõrandal lamanud mees juba mumifitseerinud oli.

"Vallast mindi vaatama, sest Märdil oli kahe kuu pension välja võtmata," ohkab Riina.

Sestpeale on Alliku talu tühi.

Hetkel "peremeheta vara", ütleb vallavanem Peeter Rahnel.

Kunagi kattis maja seinu tõrvapapp, täna tunnistavad seda vaid liistud ja seintesse löödud lugematu hulk roostetanud naelapäid. Õhtune päike, mis läbi võidunud kardina mahajäetud maja sisemust röntgenikiirena kompab, joonistab välja köögilauda katva pigise vakstu ja sellel seisvad räpased tassid.

Autod sõeluvad mööda Valga-Pärnu maanteed edasi-tagasi. Keegi neis istujaist ei oska arvata, et siinsamas, kõigest poolesaja meetri kaugusel asfaldist, puhkab räämas maja akna all vohavas võpsikus viimane Vabadusristi kavaler. Mees, kes oma vapra tegevusega 1924. aastal kommunistliku putšikatse nurjas.

August Keng

• Sündis 24. jaanuaril 1905 Laatre valla Sepa talus ema teise vallaslapsena.

• Lõpetanud 3klassilise algkooli.

• 1923. aasta detsembris astus vabatahtlikult sõjaväeteenistusse, järgmisel aastal ülendati reameheks ja määrati sõjaministeeriumi komandantuuri vahirühma.

• 1. detsembril 1924 seisis August Keng sõjaministeerumi uksel. Pärast seda, kui mässulised teda tulistasid, torkas reamees Keng täägiga esimest sissetungijat, “kes trepi peale maha langes, kust hiljem teised mässulised teda välja viisid, maha jättes vereloigu ja sonimütsi”.

• Vabariigi valitsuse otsusega annetati August Kengile 10. detsembril 1924 Vabadusristi III liigi 3. järk. Pärast Vabadussõja lõppu on selle autasu saanud kõigest kümme meest, nende seas ka Johan Laidoner. Lisaks sellele avaldas korraldusvalitsuse ülem August Kengile kiitust “hoolsa teenistuse eest 1. detsembri 1924 terroristide kallaletungi tagasilöömise juures”. Tallinna kaupmehed ja kindral Paul-Adolf Lill kinkisid lisaks veel 5000 marka “kommunistide mässukatse mahasurumisel ülesnäidatud vahvuse eest”.

• Pärast sõjaväeteenistust asus elama Vana-Karistesse, kus abiellus Lilli-Rosalie Kaljaga. Ehkki pere oli lastetu, lapsendas abikaasa pärast Teist maailmasõda oma õetütre.

• Saksa okupatsiooni ajal kuulus August Keng Omakaitse Pärnumaa maleva Abja kompaniisse. Sildade valvamise ja põgenenud sõjavangide püüdmise eest sai Saksa Sõjateeneteristi 2. klassi ordeni.

• Alates 1944. aasta sügisest varjas August Keng end ümberkaudsetes metsades. 1959. aastast elas Abja-Paluoja läheduses Alliku talus, kus ka 1975. aastal suri.

Allikas: Jaak Pihlak, “Halliste kihelkond ja Vabadusristi vennad”

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare