Sammasjas õunapuu
Sammasõunapuust on viimastel aastatel omajagu juttu olnud. Ärimehed on välismaalt potiistikuid toonud ja neid "baleriinide" nime all müünud. Need on nagu pikad jämedad kepid, mis kannavad õunu ümberringi ja üsna tihedalt tüve vastas.
Mitu aastakümmet tagasi olid populaarsed spur-sordid, mida iseloomustati kui kompaktse võraga puid. Neil on jämedad lühikeste sõlmevahedega võrsed, tumerohelised lehed asetsevad hästi lähestikku. Puud jäävad madalakasvuliseks. Spur- ja sammasjad õunapuud ongi väga lähedased.
Kõik algas oksast
Sammasõunapuu algusajaks märgitakse aastat 1964. Siis näitas ühe vana õunaaia omanik Kanada Kaljumägede vahelises orus Summerlandi katsejaama lätlasest teadurile K. Lapinsile 50-aastase ‘McIntoshi' sordi õunapuu ebaharilikult jämedat noort oksa, millel oli palju sõrmepikkusi viljakandvaid oksi, mistõttu pikk oks oli üleni ümbritsetud õuntega. See oli uus huvitav pungamutatsioon.
1944. aastal Lätist põgenenud K. Lapins hakkas seda paljundama ja istutas imeliku välimusega puud katsejaama aeda, andes neile aiaomaniku nime ‘Wijcik' (hääldatakse važak). Seda sorti levitati maailmas laialdaselt. K. Lapins ja inglise sordiaretaja R. Watkinson tegid hulga ristamisi teiste sortidega. Sammasjas kasvutüüp pärandub järglastele hästi ning hulk seda laadi seemikuid saadi paljudes riikides. Tõsist aretustööd tehti alates 1973. aastast Venemaal, sealse toega alustati veidi hiljem aretust ka Lätis.
Läti kogemustest on teada, et nii Inglismaal (East Malling) kui ka Venemaal aretatud sordid ei pea Baltimaade väga kõikuvale talvekliimale vastu. Vene sortide tüved hävivad juba esimestel aastatel. Vene tuntuimad sammasja õunapuu sordid on ‘Arbat', ‘Maljuhha', ‘Dialog', ‘Ostankino', ‘Valjuta', ‘President', ‘Taskan' jt.
Nüüd, kui on üles kasvatatud kümned tuhanded seemikud, on selge, et sammas-õunapuude hulgas on ka tugevakasvulisi. Mõned hakkavad hilja vilja kandma.
Mitte kõik puud ei jää sammasjaks, osa annab tüvelt ka pikki oksi, mis tuleb ära lõigata. Sammasjat õunapuud ei tasu vääristada nõrgakasvulisele alusele, sest siis nad vajuvad viltu või koguni pikali. Aitab hea tugi. Hooldamine on lihtne: tuleb väetada ja vajadusel kindlasti puud kasta. Kui kasvab mõni tugev külgvõrse, siis see lõigake täielikult ära. Järele jäävad lühikese kasvuga 15-20 cm pikkused oksad. Kui ladvast kasvab mitu võrset, siis jäetakse alles üksainus. Sammasja õunapuu elueaks arvestatakse 15-17 aastat.
Lätis alustas sammasjate õunapuude aretusega Rudolfs Dumbravs väga tulemuslikult töötanud Iedzeni katsejaamas. Ta sai innustust ja aretustöö lähtematerjali Moskvast Birjulovo äärelinnas paiknevast puuviljanduse instituudist. Selle instituudi direktor V. Kitšina andis R. Dumbravsile katsetamiseks enda aretatud seemikuid.
Läti tulemused
Kõige paremaid tulemusi saadi aretisega KV-35, mis võeti emasordiks. Üks edukas vanem oli ka Kanadast pärit ‘Wijcik'.
Kui Nõukogude okupatsioon Lätis lõppes, anti eduka Iedzeni katsejaama maad Madona lähistel õigusjärgsetele omanikele tagasi. Need ei olnud paraku katsejaama töö jätkamisest huvitatud. R. Dumbravs andis siis oma aretusmaterjali (seemikud) Läti Riiklikule Puuviljanduse Instituudile Dobeles ja Tukumsi rajoonis paiknevale Pure aiandusuuringute katsejaamale. Saadud materjalist aretas Laila Ikase Dobeles sordi ‘Baiba', Inese Drudze on aga Pures saanud kolm uut sammasjat õunapuusorti. Loodetavasti tuleb neile veel lisa.
‘Baiba' on varasügisene sort, veidi hilisem kui ‘Melba', väga talvekindel ja hästi perspektiivne. ‘Duets' on 1-2 kuud säiliv sügisõun; suurepärase maitsega ja üks parimaid sammasjaid sorte. ‘Inese' on sama kaua säiliv magus sügisõun, talvekindel ja immuunne kärntõvele. ‘Solo' on maitsev sügisõun, kuid kahjuks talveõrn.