Seakatku võivad metsast farmidesse kanda sääsed ja parmud

Maaülikoolis läbiviidud uuringust selgub, et seakatku nakatunud sigade või nende korjustega kokku puutudes saavad küllaltki lihtsalt viirusekandjateks ka sääsed ja parmud, kelle samu liike leidub nii metsades kui lautades.

Metssigade korjustelt kogutud putukatest osutusid viiruse suhtes positiivseteks ka ainult seaga põgusalt kokkupuutuvad liigid.

Maaülikooli professor Arvo Viltrop viis sel ja eelmisel aastal läbi uuringu „Putuksiirutajate roll SAK epidemioloogias põhja-parasvöötme tingimustes", mille käigus koguti putukaid sigalatest, metssigade söödaplatsidelt Saaremaal ning viirusega nakatunud metssigade korjustelt Raplamaal.

Metssigade korjustelt kogutud putukatest osutusid viiruse suhtes positiivseteks ka ainult seaga põgusalt kokkupuutuvad liigid. Samuti positiivseks osutunud sigalatest kogutud verdimevate kahetiivaliste mitmekesisus oli suurem kui eeldatud toa- ja laudakärbsed, nende seas oli palju ka metsas levinud putukaliike nagu pistesääsed ja parmud. Söödaplatside lähedusest kogutud 62 proovist osutusid kõik viiruse suhtes negatiivseks.

Kärbse ja muude farmis leiduvate kahetiivaliste proove koguti 12 seafarmist augustis – septembris 2016 ja maist kuni augustini 2017 ning neilt õnnestus tuvastada viiruse DNAd. Kokku tuli proove viiest kogumiskorrast 45. Suurema osa putukate massist moodustasid toakärbsed ja puuviljakärbsed, arvukalt esines ka laudakärbseid.

Enamikus uuritud sigalates domineerivad verest mittetoituvad kärbseliigid. Sagedamini esinev verdimeva kärbse liik on harilik pistekärbes, keda leidus suhteliselt arvukalt viies sigalas (42%). Lisaks leiti kolmest sigalast (25%) üksikuid parmlaste esindajaid (harilik sõgelane ja metsakibun). Tegemist on suuremate kärbeste mõõtu parmlaste liikidega, keda mõlemat loetakse potentsiaalseks viiruste siirutajaks ja kes peamiselt elavad looduslikus keskkonnas.

Metssigade korjuste pealt õnnestus putukaid koguda 2016. aasta sügisel projekti alguses kolmelt metssea korjuselt Raplamaal. Sekveneerida õnnestus Sigade Aafrika katku viirustüvi ainult kolmelt katku suhtes positiivselt seatäilt, kuid teistelt sigade ja viirusega kokkupuutunud putukatelt mitte. See on ka ootuspärane, kuna viirusmaterjali saamiseks on seaga otsekontaktis elavatel ja verdimevatel täidel eelis leitud kärbseliikide ees.

Pilootuuringu tulemused näitavad, et putukad saavad nakatunud sigade peal toitudes või lihtsalt mehhaaniliselt nendega kokku puutudes suure tõenäosusega viirusega saastatud. Uuringu tulemusel ei saa väita, et katkuviiruse ülekanne toimub metssigadelt kodusigadele putukate vahendusel, kuid see viitab vajadusele küsimust edasi uurida.