Seal on hea, kus meid ei ole. Kui ei usu, võime tulla!
Kakukaamera töötab taas
Kakkude pere, kes möödunud aastal kakukaamera kaudu "Naeri" lugejatele südamelähedaseks sai, on tagasi meie arvutiekraanidel.
Vahepealsed tehnilised viperused on kõrvaldatud ning taas on igaühel võimalik meie armsate sõprade toimetustele ööpäev ringi kaasa elada.
Kõige vahvam on asuda kakukaamerat jälgima varajastel hommikutundidel.
Kakkude peres virgub ööunest esimesena isa. Kõigepealt avab ta silmad, ringutab mõnusalt ning suundub hommikusi toimetusi tegema.
Kahjuks ei ulatu kakukaamera silm eluaseme kõikidesse nurgatagustesse ja seetõttu jäävad nii mõnedki toimingud vaatajale saladuseks.
Seejärel ärkab ema. Ta ronib pesast välja ning saputab ennast, justkui teeks virgutusvõimlemist. Nagu tajudes, et tuhanded silmapaarid teda jälgivad, üritab ta oma unist nägu objektiivi eest varjata. Hetke pärast kaob ta ligi tunniks ajaks kaamera vaateväljast.
Tagasi tulles näeb ta välja värske ja reibas, öösel ära magatud karvatuustidest on saanud kohev frisuur.
Erinevalt eelmise hooaja ülekannetest on nüüd kaamerasilma ees veel üks põnev isend. Väike abitu poeg, kellel raskusi isegi kõndimisega, annab vanematele kriiskavate häälitsustega märku, et ta on näljane.
Selleks ajaks, kui ema on end uueks päevaks korda seadnud, on isa jõudnud tagasi jahiretkelt. Värske toidupoolise peale lendavad kohale nii ema kui ka poeg, kes kohe aplalt söögi kallale asuvad.
"Mulle selline avalik elu ei meeldi," kurdab pereisa Kalmer Kakk "Naerile". "Kui ma vahepeal kaamerat tuksi poleks keeranud, ei oleks meil ka väikest Antonit."
Ema Pirgit Kakk on aga kaamera kohaloluga igati rahul.
"Ma unistasin juba lapsena riäälitisõus osalemisest, nüüd on mul see võimalus olemas. Pealegi makstakse selle eest korralikult, nii et päris tööl ma enam käima ei peagi. Minu ülesanne on ilus välja näha, ning see on ka ainuke asi, mida ma teha oskan."
SERGEI KRAANA
"Naeri" riäälititoimetaja
KOKSTI
Mis minema laiskuse viiks varavalges?
Kas süüme kui varesekraaks
või präänik, kel vihisev piitsapüss palges,
maast lahti mind hommikul saaks?
A. ITSKOK
ANTON VILDE
otse puugibussist
Eelmisel nädalal nägi ilmavalgust igakevadine oodatuim trükis - kaitsepolitsei aastaraamat. See on selline bestseller, mis teeb pika kaarega ära nii Kersna kui ka Oja Petsi elulooraamatule.
Mind kui maksumaksjat aga huvitab, miks ei ole kapo aastaraamatut kurikuulsas Langi nimekirjas, mis peab kohustuslikus korras olema ka igas külaraamatukogus riiulil auväärsel kohal.
Käisin Tallinnas, kus oli öösel hullem veel kui kottpime. Nagu kuulda on, lülitab Tallinn välja 10 000 laternat. Edaspidi saab igaüks, kel on pime ja/või kurdab pimeduse üle, isikliku laterna endale silma alla. Sooviavaldused tuleb viia linnavalitsuse teenindussaali administraatori kätte.
Kuid see pole veel kõik. Ühe kokkuhoiumeetmena hakkab Tallinn soojade ilmade saabumisel mustaks võõpama viimaseid allesolevaid teede-tänavate märgistusjooni.
Ka meie külas tuleb vabatahtlik päästekomando ära teha. Kui mujal on kuulu järgi probleeme meeste leidmisega, siis meil seda muret ei ole - eriti just kella 10 ajal leiab neid poe eest või tagant. Valik on nii lai, et saame rakendada ööpäevasesse valvesse koguni neli meest korraga.
Vastukaaluks viimase meie külas käinud liinibussi äravõtmisele pandi liinile täiesti uus buss. Kui kaupluse-, panga- ja postibuss on meil igakuised külalised, siis nüüd hakkab meie juures peatuma ka puugibuss.
Nii et kes tahab puuki, tulge kohale! Praegu on puukidel veel viimaseid päevi soodushind, varsti hinnad tõusevad - nagu ikka enne hooaega.
Samas teen ettepaneku kokkuhoiu mõttes ühendada kaupluse-, panga-, posti- ja puugibuss üheks superbussiks - üks kant, üks sõit, üks teenindaja.
Põlvamaal Korelas sündisid talvel külmarekordid, nüüd kevadel soojarekordid. Aga arusaamatuks on jäänud, kas rekordid on tulnud Põhja- või Lõuna-Korelast?
P. S. Keskerakonnast jalga lasknud kaheksa (õnnenumber Hiinas!) teisitimõtlejat tekitasid sellise tormi, et Eestis leidis eelmisel nädalavahetusel aset suisa maavärin.
Sellega seoses soovitan proua Vilja Savisaar-Toomastil vahetada oma nimi (Edgari meelerahu nimel) Laanaru-Savisaar-Toomastiks. Aga vähemalt hea, et proua Vilja Hillar Kohviga ei abiellunud.
Rahvaloendaja
Külm, pime, märg ja hirmus. Jube.
Rahvaloendaja näeb und.
Unes tülitab teda jutukas kitsetall.
Ähvardab muudkui:
"Ma loen su ära! Ma loen su ära!"
Kitsetallel on kuratlik pilk ja
kaks ähvardavat sarvemüksu.
Rahvaloendaja vintskleb ja väänleb.
Ükskõik kuidas kitsetall teda ka ei loeks,
saab ikka kokku kümme.
Rahvaloendaja oigab tasa, istub maha
ja hakkab end ükshaaval isikukoodi järgi
üle kontrollima.
Aga mitu korda ta ka ei kontrolliks,
on tulemus alati sama.
Kitsetall irvitab taamal.
Rahvaloendaja jäsemed tõmblevad
abitult õhus. Patja summutub röögatus.
JÜRGEN ROOSTE
VAATAKS TÕTT
URMAS SUTROP: "Kes Saksamaal teab ühe linnu nime, see on üliinimene."
Roheline Värav, 14. november 2008
Varane lind võib tera leida, kuid juustu saab teine hiir.
STEVEN WRIGHT
PAETISME
- Üks pääsuke ei too veel kevadet. Aga kaks?
- Kui jalad valutavad, siis on tervis käest läinud.
- Jahimeeste öömajas on ustega paugutamine keelatud.
- Müügile tulevad kerge puudega telefonid.
JÜRI PAET
SÕNAL SABAST
- Kel raal kaisus, sel kaal raisus!
- Tark istub varasalves, loll seisab saravalves.
- Käes tollipulk, peas pullitolk!
- Palehigis hale pigis!
- Tige sõps on sõge tips!
ANDRES ÜLVISTE
