Eesti vanimate soode hulka kuuluv Selisoo võetakse kaitse alla eesmärgiga tagada loodusdirektiivi I lisas nimetatud soo- ja metsaelupaikade, huumustoiteliste järvede ning kaitsealuste linnuliikide kaitse. Lisaks metsisele kaitstakse seal pesitsevaid teisi linnuliike nagu sarvikpütt, rüüt, mudatilder, sookurg, teder, rabapüü, heletilder ja väikekoovitaja.

Kaitseala kogupindala on 1443,6 ha. Kaitseala asub täielikult riigimaal ja koosneb kahest (Mõtuse ja Kõrve) sihtkaitsevööndist.

Inimestel on kaitsealal lubatud viibida, korjata marju, seeni ja metsa kõrvalsaadusi, välja arvatud Mõtuse sihtkaitsevööndis metsise mängu- ja pesitsusajal 1. veebruarist 30. juunini väljaspool Selisoo õpperada.

Majandustegevus ja loodusvarade kasutamine on kaitsealal keelatud. Soo püsimist ohustab eelkõige veerežiimi muutmine, sealhulgas kaevandamine.

„Selisoo looduskaitseala alla jääv põlevkivivaru on kuulutatud passiivseks, kuna selle kasutamine ei ole keskkonnakaitseliselt võimalik. Erinevad alal läbi viidud uuringud on näidanud, et kaevandamisel ei ole välistatud kaitseala eesmärgiks olevate väärtuste säilimist ohustavad olulised mõjud,“ ütles keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma.

Selisoo all puudub piisava paksuse ja madala filtratsiooniga või vettpidav pinnakattekiht, mis kindlustaks soo püsimiseks vajalike hüdroloogiliste tingimuste säilimise juhul, kui aluspõhja veetaset kaevandamise käigus oluliselt alandatakse. Kaitse-eeskirja moodustamisega väheneb AS-i Eesti Energia Kaevandused mäeeraldise pindala ca 253 ha võrra.

Selisoo on Muraka soostiku idapoolseim eraldi asuv väärtuslike elupaikade ja kaitsealuste liikidega ohustatud märgala, millele siseriikliku kaitsekorra kehtestamisega tagatakse siinsete Natura 2000 loodusväärtuste säilimine.