Rooba rääkis, et seppadel on soov luua Kaarukasse seppade ühing, kus hakataks koos käima. Selle jaoks on plaanis külamaja juurde ehitada väliehitus, kus saaks iga ilmaga tööd teha.

Seppade päev toimus 3. korda. Samas tähistati seppade ühingu asutamist 20 aastat tagasi.

Seppi on tänapäeval veidi vähe. „Kõik tahavad ametit ruttu kätte saada," selgitas Rooba. „Kuid sepa amet võtab aega. Sepp peab olema väga visa ja oma tahtega."

Sepasellide koolitusel osales ka Kaaruka külast 15-aastane Eneli Väli, kes pälvis palju kiidusõnu oma pealehakkamise ning oskuste eest. „Osalesin, et kogemusi juurde saada ning suvega midagi kihvtimat ette võtta;" ütles Eneli. Kõige enam meeldis talle teha ahjuroopi, kuna see oli kõige lihtsam tema jaoks. Eelmine aasta proovis ta naela teha.

Sepatöö talle meeldib, kuid pigem hobina. Miks vaid hobina? „Töö on raske. Käsi hakkab valutama," ütles ta. „Sepal on palju jõudu vaja."

Sepatöö ikka hobi

Tartumaa sepp Anti Kukk puutus esimest korda sepatööga kokku lapsena, kui sai uudishimust käidud kolhoosi sepikojas. „Paljude asjadega on niimoodi, et annad sõrme ja nii ta läheb," ütles ta.

Hetkel tegeleb ta sepatööga vaid hobikorras. „Võib olla pole ettevõtlikust olnud, et vaid sepatööd teha," ütles ta. Kukk oli kindel, et ainult sepatööd tehes suudaks end ära elatada.

Tema sõnul on sepa ülesanne kasvatada ka klienti. „Kui pole teadlik klient, siis läheb ostab kuskilt ehitusmaterjalide poest selle Hiinas valmistatud asja, millel on kaugelt vaadates sepise välimus, kuid sepis see pole," rääkis sepp. „Teadlik ostja kõnnib masstoodangust kauges kaares mööda."

Huvi peab aga inimesel endal tekkima. Sepp saab siis juhtida tähelepanu detailidele, mida sepist ostes silmas pidada. Kõige lihtsam tõde: õige sepise tunneb vasara jälgede olemasolu järgi ära.

Kord tõi üks inimene Kukele naela, mis olevat olnud Eesti ajal ehitatud maja sindlinael. Sellest palus ta endale südame keerata. Seda peab Kukk ehk üheks huvitavamaks sooviks, millega tema poole pöördutud.

Paikuselt pärit sepp ja pensionär Jaan Kukk ütles, et on sepatööd teinud aastakümneid. Praegu enam suuri asju nagu sepisaiad teha ei jaksa, kuid väiksemaid asju teeb ikka. „Vaim on valmis ning lapselaps õhutab ka kogu aeg takka, et damaskust kokku lüüa," räägib ta naerdes. „See damaskuse raua kokku keetmine on hasart - selline õige sepatöö. Ütleksin nii: kes rauda kokku ei keeda, sel ei tasu vastu rindu taguda ja öelda, et ta on sepp."

Vanasti oli raua kokkukeetmine tavapärane. Praegu saadakse rauda Venemaalt või suurematest firmadest, kes seda müüvad. Kuid raud on läinud üsnagi kalliks.

Sepa sõnul ei saa klient tihtipeale aru, miks sepis nii kallis on. Tema näeb vaid lõpptulemust, kuid mitte telgitaguseid. Iga asja tegemine on aega- ja vaevanõudev. Esmalt tuleb valmistada abinõud töö tegemiseks. Kui need on olemas, siis saab juba asja meisterdamise kallale asuda. See teebki sepise kallimaks. "Samas on sepis meil küllalt odav, võrreldes muu maailmaga," märkis vana sepp. „Võib öelda, et sepatööga ikka rikkaks ei saa."

Ka Jaan Kukk märkis, et poes ei müüda alati kõige kvaliteetsemat toodangut. Tihtipeale on asjad külmalt väänatud, mis sepa pilguga vaadates on häbiasi. „Külma raua tööd ei saa võrrelda sepa tööga. Sepa töö hinnalisem," lisas ta.

Endale meeldib tal teha kõige rohkem ainueksemplare. „Üksikud detailid ja eritellimused, need panevad pea tööle," sõnas ta. Kavandite loomisel saab ta abi vanemalt tütrelt, kes on lõpetanud kunstiinstituudi.

Pisiku sai ta lapsena, kui koos vennaga käidi naabritalus vana sepa juures. „Siis hakkas meeldima ning pisik on eluaeg sees olnud, et sepatöö tuleb selgeks saada," lausus ta. Vend siiski selle ala peale ei jäänud.

Värske leib ja kitse toorjuust

Lisaks seppadele pakkusid oma käsitööd ka mitmed teised isetegijad. Nii pakkus Aita Mets soovijatele oma kitsepiimast tehtud toorjuustu ning Kadri Roosi isetehtud leiba.

Aita Mets rääkis, et teeb juustu hobikorras praegu. „Tahtsin teada, kuidas on juustu teha ning kitsi kasvatada ning seni on päris hästi läinud," nentis ta. „Ka põlve otsas saab väga häid tooteid teha."

Praegu on tal 5 kitse, kes annavad päevas 12 liitrit piima, millest saab 1-1,5 kg juustu. Toorjuustu teeb siis kui tahab või tellitakse. Ülejäänu teen vanajuustuks, mida jõulude aeg proovida. „Teen iga päev või üle päeva, siis mingi lootus, et osa tuleb välja ja saab ka neid proovida," lisas ta.

Mets on käinud Austrias juustu tegemist õppimas ning lähiajal läheb Prantsusmaale seda õppima. Kui oma kogemus on olemas, siis oskab ka õpingutel vajalikele asjadele rohkem tähelepanu pöörata.

„Kunagi tahaks nii palju kitsi võtta, et suudaks sellest ära elada," rääkis Mets. „Kuid kindlasti ei tekiks suurtööstust, vaid jääks ikka käsitöö juurde." Tema sõnul on tänapäeva toidutootmine niivõrd anonüümne, kus keegi ei tea, kust toit pärit on. „Minu toodangu puhul oleks selge, et see tuleb sellelt rohumaalt söönud nende kitsede piimast."

Kadri Roosi lisas, et teevad tooteid sõpruskonna rõõmuks ning jagavad neid inimestega, kes seda naudivad. Kadri teeb leiba paar korda nädalas nii 3-5 kaupa. Kõik sõltub sellest, kui palju külarahvas tellib.

Lisaks pakkus lustimist ka Järvamaa amburite klubi, kes pakkus huvilistele võimalust lasta nii Inglise pikkvibust, Ungari hobuvibust kui ka jahivibust. Noori huvilisi, kes ka ammulaskmist proovisid, oli mitmeid.

Klubi juhatuse esimees Guido Kitsingu sõnul on ammulaskmises olukord hea - Eestis kokku 400-500 harrastajat. Klubis on 15 aktiivsest liikmest vaid 1 ammulaskja, teised tegelevad vibulaskmisega.

Kitsingu sõnul on amb selline hea asi, mis tekitab huvi ning laskmine on hea ajaviide. Nii tullakse nädalavahetusel terveks päevaks metsa, kus hommikul kell 9 algab võistlus ning lõpp õhtul kell 6. Selle aja jooksul tuleb tabada 28 märki.

Probleemiks peab ta neid ammulaskmise pakkujaid, kes seda ise teha ei oska. Siis võib proovijal kergesti juhtuda nii, et käsi saab haiget või lausa viga ning kaob soov edaspidi seda asja teha. Siin on kõik kinni juhendajast, kes peaks näitama, kuidas seda vältida.