SERGEI KRAANA: Kvantpoliitika kogub hoogu
Nii ütleb poliitika keelde tõlgitud Newtoni I seadus, et iga poliitik seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt kuni järgmiste valimisteni.
Newtoni II seadus postuleerib, et poliitiku kiirendus on võrdeline talle antud häältega ning pöördvõrdeline tema valimisreklaamide suurusega.
Ning III seadus ütleb, et kui mingi jõud mõjutab üht poliitikut, siis peab kuskil olema tingimata mõni teine poliitik, kellele mõjub samasugune, kuid vastupidise suunaga jõud.
Newtoni klassikalist poliitmehaanikat arendab edasi Einstein, kelle relatiivsusteooria toob mängu arusaama neljamõõtmelisest poliitruumist, kus kõik on suhteline.
Tõde sõltub sellest, millisesse erakonda vaatleja kuulub ning millises ruumi- ja ajapunktis ta valimiste ajal asub.
Üldrelatiivsusteooria kohaselt on oluline roll ka gravitatsioonil. Mida suurem erakond ja mida massiivsem valimisreklaam, seda suurem on aegruumi kõverus.
Seetõttu võib kergekaalulistele opositsioonijõudude tunduda, et midagi ei toimu, kuid tegelikult on kõik koalitsiooni valimislubadused juba ammu täidetud.
Eriti kõrgetasemelisest poliitikast ei ole lihtrahval relatiivsusteooria kohaselt üldse võimalik aru saada, sest mistahes informatsioonil kulub meieni jõudmiseks aega.
Tallinna või Narva valija jaoks võib olla tegemist poliitilise stagnatsiooniga, kuid universumi äärealadelt vaadates on selgelt näha, et areng toimub lausa valguskiirusel.
Üks kaasaegse kvantmehaanika alustalasid on Heisenbergi määramatuse printsiip, mille kohaselt ei saa mitte midagi mõõta, ilma seejuures tulemust mõjutamata. Samuti ei saa täpselt mõõta osakese kahte omadust üheaegselt.
Seega peab valija arvestama tõsiasjaga, et kui ta on saanud väga head valimislubadused, siis suure tõenäosusega seda, mida talle lubati, ta ei saa. Ning mida suuremad on valimislubadused, seda väiksem on võimalus, et need täidetakse.
SERGEI KRAANA
"Naeri" osakestepõrgati käidukorraldaja
