Setu seebipood ootab vietnamlasi
Mõni aeg tagasi tiirutas Vahtramäe talu metsa taga Eesti ja Vene piiri lähedal mitu tundi helikopter. Silver Hüdsi helistas Saatse kordonisse, et mis jama on.
Ei mingit jama, vastati talle. Tavaline patrull-lend.
Siis kuulis Hüdsi aga, et neli vietnamlast olla kätte saadud, kaks aga uttu tõmmanud.
"Mõtle ise, oled metsa põgenenud, ja siis ringi uidates vaatab sulle äkki vastu vietnamikeelne silt. Kohe kodune tunne tuleb peale," räägib Hüdsi kavalal ilmel. Kavala ilme taga on plaan praegu üksnes setukeelsele teeviidale teha lisaks vene-, inglis- ja vietnamikeelsed.
Pisiasi jah, aga turismis mängivad ka pisiasjad tähtsat rolli. Nii nagu Hüdsi rajas oma koju Setumaa esimese seebikoja, oleks ta ka esimene, kes vietnamikeelse teeviida üles paneb.
Nagu seebikoja puhul läks, ütlevad ehk nüüdki kolleegid-konkurendid, et miks küll nemad Setumaal selle peale ei tulnud.
Turistid tahavad lugu
"Turismitalu ei ole ainult majutuse ja söögi pakkumine, ostmine on ka turism," leiab Hüdsi, kes kolis oma perega Tartumaalt Setumaale vanaisa tallu üheksa aasta eest.
Ta tuli tagasi mõttega, et sinna ka jääda. Hakkama saamiseks oli valmis vaeva nägema.
Kuna koht Piusa jõe ääres on jumalikult ilus, sobis see igati turiste ja puhkajaid vastu võtma. Esimesed aastad ajaski ta traditsioonilise turismitalu asja. Kokkutulekud, suvepäevad. Pakkus ulualust või telkimist. Vahel oli talus oma sada inimest korraga.
Aga lõpuks hakkas selline tramburai ära väsitama ja tervisele mõjuma. Kolm päeva kestev kokkutulek tähendas enamasti ka kolme magamata ööd.
"Ühel hetkel leidsin, et see raha pole väärt neid unetuid öid, raha eest ei maga neid kunagi järele," meenutab Hüdsi.
Tal oli juba mõnda aega mõlkunud mõte oma seebikoda püsti panna. Et sel moel turismitalu ja eluga edasi minna.
Kui ta ülemöödunud aastal koos pojaga seebipoe silte tee äärde välja pani, olid varsti viis jalgratturit juba uudistamas.
