Siim Kallas – Eesti kokk tähtsate roogade köögis

 (8)
Siim Kallas – Eesti kokk tähtsate roogade köögis
Euroopas veedetud aastad pole Siim Kallase tuntust Eestis vähendanud.Foto: Arvi Kriis

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas leiab, et praegust valitsust ei tasu materdada. Tema sõnul on Euroopas pandud tähele Eesti valitsuse valmisolekut kohandada end raske olukorraga. Kallas ise enam Eesti peaministri ametikohta ei himusta: talle meeldib ta praegune töö, kus igal nädalal otsustatakse maailma mõjutavaid asju.

Millest otsustaja päev Brüsselis koosneb?

Kõned, nõupidamised, intervjuud. Teine suur osa päevast on valmistumine kõnedeks, nõupidamisteks ja intervjuudeks.

Vastu pole see töö veel hakanud?

Ei.

Mis selles siis nõnda paeluvat on?

Töötan köögis, kus keedetakse olulisi asju. Igal kolmapäeval otsustame midagi, millel on üleilmne tähtsus. Euroopa Liit on ju nii suur ja tema mõju maailmas vähemalt sama suur.

Peamine teema on julgeolek?

Saame pidevalt hoiatusi, sest iga päev toimuvad kusagil meeleavaldused. Näiteks protesteerivad terasetööstuse töötajad ühel päeval kliimapaketi vastu, teisel päeval tubakatootjad Euroopa Liidu maksupoliitika vastu. Kalamehed protesteerivad selle vastu, et nad ei saa kogu merd tühjaks püüda - kuigi nad suuresti teevad seda siiski.

Loe veel

Lisaks vastuolud eri kultuuride ja rahvuste vahel...

Jah, üksmeel saavutatakse läbi erinevuste tunnistamise ning vastuolude ületamise. On ju prantslased ajaloolistel põhjustel umbusklikud sakslaste vastu, itaallased omakorda konkureerivad prantslastega. On neid, kellele Venemaa tundub sümpaatne, ja neid, kellele mitte nii väga. Meie aga peame tunnistama, et mitte kõik rahvad ei pea MRPd oma ajaloo kõige pöördelisemaks dokumendiks.

Minule teeb aga töö põnevaks võimalus mõista suuremaid ajaloo kulgemisi ja nende tagamaid, eri rahvaid ning nende kultuure. Nii selgub ka, mis on Euroopa kui selline.

Teile meeldib juht olla?

Kui olin neli aastakümmet tagasi üliõpilane ja käisin EÜEs (Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev - toim), siis võrsus sealt hulk tippjuhte. Mina seevastu pole kunagi unistanud olla tippjuht, aga saatuse tahtel olen seda tööd viimase 30 aasta jooksul valdavalt teinud.

Kas juhte pole Euroopa Liidus mitte liiga palju?

Tegelikult on tohutult palju hoopis ilusaid sõnu ning kõiksugu programmdokumente. Asi on aga selles, et need tuleb ka teoks teha, mitte lasta headel ideedel hääbuda või koguni surra. Et head mõtted teoks teha, vajame reegleid, ametnikke, administratiivset hooldust, tervet masinavärki. Ilma nendeta ei püsiks ka Euroopa Liidu peamine ideaal - vabadus.

Võib-olla on seniste ideaalide, sealhulgas vabaduse aeg praeguseks lihtsalt möödas?

Vabadust kui ideaali pole võimalik asendada. Tõsi on aga see, et maailm muutub, ja praeguse majanduslanguse järel pole paljud asjad enam endised. Nii ei kahtle valdav osa meist enam, et Euroopa rahaühik euro loob stabiilsusele väga kindla aluse. Vaadake kas või, kuidas tuleb oma raskustega toime Iirimaa, kuidas aga Island. Samas on ringkondi, kes tahavad muuta nn stabiilsuse kasvupakti reegleid, mis on euro tegelikuks aluseks!

Euroopa Liidu ajalugu ongi ju konfliktide ajalugu.

Jah, aga neist konfliktidest on sündinud edasiminek. Vaatame või ELi siseturu teemat, mis jõudis tulemuseni aastal 1993, pärast seitsme aasta pikkust tööd. Aga vahe on mõõtmatu: kui enne reguleeris siseturgu 10 000 dokumenti, siis nüüd 300.

Samas on neid, kes siseturu peamist põhimõtet - ausat konkurentsi - enda kasuks kallutada tahavad, üritades toetada neid asju, mida tegelikult ei tohi. Näiteks ütlevad prantslased, et mis jutt see on, et nemad ei tohi toetada oma pankasid. Aga on ju selge, et prantslaste abi oma pankadele jõuab üle Prantsusmaa piiri, muudab üleüldist majandusruumi. Siis pole see ju enam siseturg! Niisugune võitlus käib aga ELi sees iga päev.

Millised tööd võite Euroopa Liidus oma nimele kirjutada?

Üks suuremaid asju, mida Euroopa ajakirjanduses seostatakse minu nimega, on Euroopa läbipaistvusalgatus. Läbipaistvusalgatuse alla kuulub näiteks suvel avatud lobitöötajate register, mis aitab tagada lobitöö parema läbipaistvuse ning ELi struktuurfondide abi saajate nimekirjade avaldamine.

Teine teema, mis ehk täna pole veel silmaga nähtav, on Brüsseli kesklinna ümber­ehitamise projekt. Oleme käivitanud protsessi, mille tulemusena peaks Brüsseli nn Euroopa kvartal tulevikus ilusam välja nägema.

Kolmandaks pean oma saavutuseks õiglast ja ausat personalipoliitikat, seda, et ametisse määramine toimuks võimete alusel. Teemaks polegi niivõrd onupojapoliitika, kuivõrd see, et riigid proovivad pidevalt personalivalikut mõjutada.

Olete isiklikult surve all?

Riikide presidentide ja peaministrite surve tuleb põhiliselt Euroopa Komisjoni esimehele José Manuel Barrosole. Õnneks on ta olnud selles suhtes kindlameelne, et pole teinud asju, mida näiteks praegu väga mõjukad prantslased oleks ehk soovinud. Mind üritatakse survestada hoopis madalamalt tasemelt.

Kas siis seda paljuräägitud riikidele määratud ametnike kvooti polegi?

Kvooti selle sõna otseses tähenduses pole, proportsioonid on. Seetõttu tõstavadki kisa riigid, kelle osatähtsus väheneb. Alles hiljuti olid itaallased küllalt pahased.

Aga ametnike proportsiooni piiride nihkumine on ju paratamatu, sest ühelt poolt lähevad mõned ametnikud pensionile ja sobivat sama riigi esindajat tema asemele pole, teiselt poolt ühinevad Euroopa Liiduga ju uued riigid ja on loomulik, et ametnike osakaal vastaks riigi üldisele proportsioonile ELis.

Kes on see eestlane, kes ameti tähtsuselt on komisjonis teist järgmisel kohal?

Direktorite tasemel on eestlaste esindatus päris hea: Maive Rute, Signe Ratso, Renaldo Mändmets. Võimalus tõusta on just võimekatel naistel, sest nende osatähtsuse teema on vägagi põletav.

Kui kaua te ise plaanite Brüsselis jätkata? Väitsite ju, et tegelete seal isegi linnaehituslike küsimustega...

Tegelikult tuli nn Brüsseli arendamise teema päevakorda siis, kui selgus, kuidas Euroopa Komisjon, hiigelsuur tegija Brüsseli kinnisvaraturul, oma asju ajab. Ehmusin kaameks, sest selgus, et avalikke pakkumisi polnudki! Arendaja ehitas, siis pakkus Euroopa Komisjonile ja komisjon ostis maja ära. Loomulikult ei saanud siin juttu olla ka planeerimisest. Enamik EK 64st ehitisest asub küll nn Euroopa kvartalis, aga mitmed hooned on ka linnas laiali.

Mida ette võtsite?

Pärast kaks aastat kestnud suurt kemplemist saavutasime selle, et kinnisvara arendatakse avalike pakkumiste abil. Ning planeerimine hakkab toimuma terviklikult. Plaanime lammutada kvartalis paiknevad 1970ndate betoonehitised, mis nagunii on amortiseerunud. Kuidas kõik täpsemalt välja nägema hakkab, otsustab veebruaris rahvusvaheline žürii, kuhu kuulub ka Eesti arhitekt Ülar Mark.

Brüsselis tegutsete seega võimsalt ja laia haardega. Kas te seda ei karda, et Eestis pikkamööda unustusse vajute?

Praegu ma igatahes veel ei kurda. Kui Eestis käin, siis intervjuusid minult lausa rebitakse. Küll tean Brüsselis inimesi, kelle jaoks tuntuse vähenemine Eestis on probleem.

Kas seriaali "Pehmed ja karvased" vaatate? Kui palju vastab tõele seal näidatav tegevus?

Tunnistan, et ei vaata seda seriaali, küll aga olen kuulnud, kuidas mind seal kujutatakse. Mis õllejoomisse puutub, siis õllesõber ma pole. Tunnistan, et Brüssel on väga mõnus koht elamiseks ja ma pole pahane, kui mind seal mõnikord ka veini joomas näidatakse.

Kui palju vastab tõele see, et kui jälle n-ö koju tulete, võtate tegelikult teile kuuluva peaministriameti taas enda kätte?

See oleks ikka jube küll, kui ma niiviisi mõtleksin. Eemalseisja nõuanded on küll head, aga neil on üks suur puudus. Eemalseisja saab üle hüpata talle ebameeldivana tunduvatest tõsiasjadest. Mis kasu on aga targast nõuandjast, kes ütleb vaid, et miks sa seda lihtsat asja ära ei korralda.

Mida praegusele valitsusele võite ette heita?

Võin öelda, et Eesti valitsuse valmisolek kohandada end raske olukorraga on leidnud Euroopas märkamist. Nii ei soovi ka mina ühineda nendega, kes praegust valitsust hukata, hävitada tahavad.

Seis on ju tõsine kogu maailmas, nii Euoopas kui Eestis. Keegi ei tea, mis täpselt juhtuma hakkab. Selles olukorras on juba suur pluss, kui valitsus endiselt kindlalt ametis on ja lagunema ei hakka. Eesti valitsusel on vähemalt mingi plaan, tegevuskava. Ja midagi on ka tehtud. Meil on reservid, suhteliselt väike välisvõlg. On aga ka selliseid maid, kus valitsused ainult paanikat külvavad.

Eesti järgmise aasta eel­arve numbreid ikka teate?

Tunnistan ausalt, et ei tea. Põhimõtteliste küsimustega olen kursis, konkreetsetega aga mitte. Lihtsalt ei jõua. Eesti kohta loen põhiliselt neid materjale, mille välisministeerium kokku paneb, harva otsin juurde midagi muud.

Mis Euroopa Komisjonis on, aga mida Eestis pole?

Euroopa Komisjonis on pöörane soov leida kompromisse. Otsuseid tehakse palju ja ilma hääletamata. Saadakse aru, et igaüks peab ühise nimel millestki loobuma, selles ei süüdistata teisi. Sest euroopalikkus eeldab koostöösoovi, väikeste rühmade väljapressimistaktika vältimist. Võin kinnitada, et see põhimõte on õige. Konfliktid ei anna head tulemit, küll aga koostöö.

Kui avatud on Euroopa Liit uutele liikmetele?

Tõsi on see, et iga päevaga lähevad liitu astumise tingimused karmimaks. Näiteks kurdab selle üle Horvaatia. Aga ELi välispiir pole endiselt fikseeritud, oodatud on kõik need Euroopa riigid, kes on valmis oma ühiskonna ja majanduse kohandama liidu põhimõtetele vastavaks.

Aga Türgi?

Türgi on ELi liikmekandidaat juba 1963. aastast, aga tema liitumine on seni lõpule viimata.

Saaks Eesti ELi liikmeks ka uute, karmistunud tingimuste alusel?

Jah, usun, et oleksime selleks suutelised. Meid peetakse toimekaks riigiks.

Paljusid eestlasi hirmutavad kuulujutud võõrtööjõu massilisest sissetoomisest. Kuidas on asi tegelikkuses?

Mingeid selliseid programme loomulikult pole, küll oleme tegelnud ühiste immigratsioonireeglite kehtestamisega ja need on tekitanud tuliseid vaidlusi. Näiteks legaliseeris Hispaania illegaalsed immigrandid ja kohe tõusis riigi ametlik rahvaarv 4 miljoni inimese võrra.

Asja teiselt poolt vaadates, olles ise huvitatud tööjõu vabast liikumisest, ei tohi me olla kurjad ka nende suhtes, kes Eestisse tööle ja elama asuda soovivad. Jälgima peab lihtsalt, et tulijate arv oleks meile jõukohane.

Võib-olla peaksid eestlased üldse elu vabamalt võtma ja mitte soovima, et Eestis elaksid ainult eestlased ning et kõik meie rahva parimad pojad ja tütred tuleksid koju tagasi.

Kas see tundub meile väga suure õnnetusena, et mujal elavad ja töötavad Annely Peebo, Kalle Randalu, Age Oks, Toomas Edur? Või on õnnetus see, kui tuumafüüsikast huvituvad koonduvad selle uurimise Euroopa keskuse juurde? Noore inimese seisukohalt on hoopis suur pluss, et sellised arenguvõimalused olemas on. Massilist väljarännet pole Eestist ju toimunud.

Pigem on Eesti mure hea ühenduse puudumises Euroopa keskpunktidega. Oleme neist piisavalt kaugel, otselende on vähe, kiirrongiga Berliini pole meilt võimalik sõita. Muidu poleks ju ka perede suhtlemises probleemi. Meiegi käime Eestis ning lapsed käivad Brüsselis meil külas küllalt sageli. Miks peaksime arvama, et külastaksime üksteist sagedamini, kui me elaksime Brüsseli asemel Viljandis?

On Brüsselis juba näha, et majandus pole enam endisel tasemel?

Liiklusummikud on endised, poed jõuluoste tegevat rahvast täis. See kõik ei tähenda muidugi, et olukord muret ei tekita. On selge, et paljud asjad ei taastu enam endisena. Tootmise struktuur muutub kindlasti.

Nõnda ei rakendu tulevikus enam nii palju inimesi autotööstuses, väga suur osa Euroopa majandusest on aga seotud just selle tööstusharuga. Võtmeküsimuseks saab, mis kompenseerib selle ning ka teiste energia- ja metallimahukate tööstusharude jääva languse.

Pankadele tehakse samuti kitsendusi, päevakorral on piiriülese järelevalve loomine, millele suured riigid küll vastu seisavad.

Kindlasti on majanduslanguse järel üks võitjatest euro, samuti tõuseb maailmas ka Euroopa Liidu mõju.


SIIM KALLAS

  • Sündinud 2. oktoobril 1948 Tallinnas
  • Abielus, poeg ja tütar

Haridus

  • Tallinna 22. keskkool 1967
  • Tartu ülikool 1972,  rahanduse ja krediidi eriala cum laude
  • Tartu ülikooli aspirant  1973-1975

Töö

  • ENSV Rahandusministeerium 1975-1979
  • NSVLi Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja 1979-1986
  • Eesti päevalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja 1986-1989
  • Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees 1989-1991
  • Eesti Panga president 1991-1995
  • Reformierakonna esimees 1994-2004
  • Eesti Vabariigi välisminister 1995-1996
  • Eesti Vabariigi Riigikogu liige ning Riigikogu kaitsekomisjoni liige 1995-1999
  • Eesti Vabariigi rahandusminister 1999-2002
  • Eesti Vabariigi peaminister 2002-2003
  • Eesti Vabariigi Riigikogu liige ning Riigikogu väliskomisjoni liige 2003-2004
  • Euroopa Komisjoni asepresident alates 2004, Euroopa Komisjoni administratiivasjade, auditi ja korruptsioonivastase võitluse volinik

Hobid

  • Kirjandus, teater, muusika ja ajalugu, jalgrattasõit, tennis. On olnud Eesti Jalgratturite Liidu president.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare