Inglise legendaarne peaminister Harold McMillan oli niisugune mees, kes astus ametist tagasi, arvates, et tal on vähk. Siis selgus, et ei olegi vähki. McMillan elas veel 23 aastat ja muudkui sõimas oma järeltulijat. Mina ei arva, et see väga mõistlik tegu on.

Las Rõivas toimetab, küll valijad ja parlament hindavad. Peaministri amet on niisugune, kus valikud on ebameeldiva ja halva vahel.

Mida teie arvate, kas see põlvkond poliitikuid, kuhu teie kuulute, peaks juba kõrvale astuma või on tal jaksu edasi tegutseda?

Sõltub konkreetsetest inimestest ja asjaoludest. Konrad Adenauer valiti Saksamaal kantsleriks, kui oli 73 aastat vana, ta oli 14 aastat kantsler. Winston Churchill astus Inglismaa ette­otsa, kui oli 65.

Need on erandid, eks mingi jõuline aeg on siiski 40–50aastasena, kui sul on vedu ja füüsilist vastupidavust.

Noorema põlve poliitikud kardavad liiga palju. Nad kardavad teha vigu. Kui sa kogu aeg mõtled selle peale, mis saab järgmistel valimistel, kuidas riske vältida ja mitte teha otsuseid, siis tekib küsimus, et kes neid otsuseid peaks tegema.

Kõik otsused on ju riskantsed. Ei ole ainsatki otsust, kus pole ühtki riski.

Mis saab Edgar Savisaarest?

Mind huvitab, kas Savisaarele esitatakse süüdistus või ei esitata. Tohutud läbiotsimised olid, nüüd on aga vaikus. Kaua see siis võtab?

Ma ei ütle midagi, et kas ta on süüdi või mitte. Aga kui algatatakse niivõrd suurelt, sellise kaliibriga meedia tähelepanu, niisugune etendus. See oli juba suvel. Kas siin üldse mingeid tähtaegu ei eksisteeri? Igal juhul on see halb. Inimese seisukohalt ja ühiskonna seisukohalt ka halb.

Mida arvab Siim Kallas pagulasprobleemist, terrorismist ja üpresidendivalimistest, sellest loe homsest Maalehest.