Kahtluse korral on omavalitsuse roll enne registrisse kandmist kontrollida, kas andmed, mis inimene esitab, ikka vastavad tõele.

Kui inimesel mingil põhjusel tõesti konkreetse aadressiga kodu ei ole, võib omavalitsus kanda andmed registrisse ka linna või valla täpsusega. Kodutute puhul reeglina nii tehaksegi.

Samas on praegu paljudel puhkudel raske öelda, kus inimene konkreetselt või kõige enam elab. Paljudel inimestel on töökoht ühes linnas ja seal elatakse nädala sees, nädalavahetusel minnakse koju pere juurde jne.

Sellistel juhtudel ei ole me väga rangelt reguleerinud, et mis see peamine elukoht on, vaid inimene saab esitada ühe neist oma vabal valikul.

Kindlasti ei hakka keegi stopperiga mõõtma, mitu tundi keegi kuskil viibib, või nõudma, et tuleb töökohale kõige lähem koht registrisse kanda.

Üürnik saab elukohta registreerida kahel moel – kui tal on selleks omaniku luba või ette näidata kehtiv üürileping. Nii et kui on olemas kehtiv leping, siis omaniku nõusolekut tõestama või linnavalitsusele esitama ei pea.

Kui üürnikul on üürileping, ei saa omaniku vastuseisu sissekirjutusele kuidagi aktsepteerida – see tähendab ju, et omanik sunnib üürnikku riigile valetama!

Plaanitavad seadusemuudatused ei ole seotud sellega, et inimesed on hakanud end massiliselt Tallinna sisse kirjutama.