SÕIDA LÄTTI | Ehedal kujul säilinud eliidi tuumavarjendis Līgatnes abiellutakse kuldse Lenini silme all


Līgatne tuumapunker
Kes tahab õiget tunnet tekitada, võib varjendis ringi konnata gaasimaskis.Foto: giid Oskars Okonovs

Ronisime fotograafiga Nõukogude Läti kõige-kõigemaid varjanud Līgatne tuumavarjendisse, kus giid tegi süngeid nalju ja tunnistas salaja, kuidas püüab maailmast eraldatud punkris võimalikult palju aega veeta.

Kui giid Oskars Okonovs küsib dokumendid varjendiskäiguks enda kätte, on lõbus. Kui ta räägib, et mõnes ruumis ei või pilte teha, on ikka naljakas. Kui mees hakkab tõsimeeli seletama, et varjendi valmimisest saadik samas kohas töötanud ülemuse arvates on osad ruumid strateegilise tähtsusega ning neid ei tohigi pildile jäädvustada, muigad juba teistmoodi.

Ei võta enam kinni, kas mees räägib tõtt ning elab sovjetiliku kolleegi rõhumise all või see on osa tema tumedast tuima näoga esitatud huumorist. Igatahes loovad täisvarustuses säilinud parteibosside tuumavarjend ja osalt samast ajast pärit personal sellise atmosfääri, kus tuumasõjahirmu veel päris tundma ei hakka, kuid saad aru küll, mis õhustikus nõukogude aja õnnetumates asutustes elada võis.

Esmaklassilist inglise ja vene keelt kõnelevast giidist jääb meelde tema must huumor. Foto: Argo Ingver

Omapärane sümbioos

Seotud lood:

Läti tippkommuniste päästva tuumavarjendi, mida lätlased kutsuvad küll punkriks, mõtet hakati arendama Kuuba raketikriisi ajal, kuid see sai valmis alles 1982, kui tuumasõjaoht oli korralikult vähenenud. 250 valitsejat mahutava punkri peale pandi petteks püsti eliidi sanatoorium, mida lätlased kutsuvad pansionaadiks, kõrvale ehitati mõned kortermajad ja lasteaed ning küngaste vahele tekkinud külake piirati aiaga. Siis võiski hakata rahva eest sõjasaladust varjama, kuigi väga pikalt see ei õnnestunud.

Rahvuspargis asuva taastusravikeskuse öö algab 14 eurost ja teenuseid on igale maitsele. Foto: Argo Ingver

Rõske punkri, kus on üllatavalt avar, kondab paari tunniga läbi. Pikemalt seaks end sisse punkrikolakat varjavasse pansionaati, mis nüüd taastusravikeskuse nime kannab. Koos haigete, taastuvate ja puhkavatega, saaks kohvikus ahnelt paarieuroseid praade süüa, protseduure tellida ning moodsat arhitektuuri nautida, sest mida muud on suured aknad ning avatud lahendused, mis kaheksakümendate paremate näidetena nõukogudemaale ehitati.

Betoonist punkri ja puitparketiga sanatooriumi kooselu on Nõukogude Läti parim jäänuk. Nüüd, põlisrahvale kuuluvatena, tegutsevad eriilmelised objektid ühiselt omavalitsusele kuuluva ettevõttena. Suvel teenib rohkem raha punker, talvel tehakse kulud tasa taastusravi ja spaateenuseid pakkudes. Punkrisse laskuva trepi kõrval olevas kahe klaveri ja piljardilauaga televiisorisaalis, kus üks kohalik pealetungivalt teesegused müütab, on korraga armas ja veider istuda.

Kaardi autoritele öeldi, et koosolekuruumi kaart läheb põllumajandusministeeriumile, seepärast on seal kirjas kõigi kolhooside ja sovhooside nimed. Foto: Argo Ingver

Aastas väisab punkrit hea hulk inimesi, ligi 20 000. Enamik põikab niisama sisse, aga mõni peab kriisiruumides sünnipäeva, mängib katastroofimaigulist rollimängu ning leidub fanaatikuid, kes sõlmivad maa-aluses koosolekuruumis kuldse Lenini silma all abielu.

Mõnus söökla. Foto: Argo Ingver

Punker on täismundris

Līgatne tuumavarjend on ainus tsiviilkaitse tippjuhtimiskeskus, mis Baltimaades nõukaajast muutumatuna on säilinud. Viimasest tehnilisest kontrollist ja uuendamisest aastal 1988 on puutumata jäänud nii Läti suurlinnadest põgenemise- ja toidujaotamisplaanid, Lenini büstid, sidekeskus kui ka kunstnelgid söökla laual. Muuseumiks seda kohta ei kutsuta, sest siia pole peale mõne infolehe midagi eraldi kohale toodud. Lätis leidub vaid paar pikanäpu- või naljameest, kellel on õnnestunud mõni pisidetail sellest 2000 ruutmeetrisest august minema viia.

Sidetehnika pidi olema võimalikult robustne, et kõik selle parandamisega hakkama saaksid. Foto: Argo Ingver

Möödunud aegadest on taastusravikeskuse palgal tõepoolest paar korraliku KGB kontrolli läbinud töötajat, kes võivadki vanade aegade kombel giidi tsenseerida. Igatahes oleks ilma fanaatikust giidita punkris poole igavam.

Järgneb juhtkonna teadmata varjendis öid veetva giidi ja ajaloolase Oskarsi üks stiilinäide lugude jutustamisest:

„Punkri 250 elaniku jaoks on ainult neli tualetti, millest pole lugu, sest nõukogude inimene peab vastu igasugustes tingimustes. Kaks tualetti ei tööta, neile on kirjutatud "ne rabotajet“.

Algul mõtlesin, et ju siis ei jõutud ehitamisega lõpuni, aga siis sain aru, et need kaks on mõeldud ainult juhtkonna tipule. Ülejäänud kaks kõigile teistele.

Loe veel

Kuid see pole veel kõik! Pereliikmeid ei saanud partei ja valitsus punkrisse kaasa võtta, seega on veel arusaamatum, miks on eraldi peldikud naistele ja meestele, kuna kõrgematel kohtadel olid toona parteis vaid mehed. Ainus seletus – inimestel, kes selle punkri ehitasid, polnud aimugi, mida nad teevad.“

Kolhooside nimed pole raskestitõlgitavad. Foto: Argo Ingver

Elu tuumavarjendis on üsna inimlik, luksust pole, kuid muidu on olemine avar. Tuhmunud heleroheline kõigile tuttava silmadekõrguse triibuga sein peaks sisendama rahulikkust. Tehnikat võib kiita, selle saaks tööle ka tänapäeval. Juhul, kui oleks kellega ühendust võtta või kui tõesti tahaks süsihappegaasist õhku toota.

Betoon, mida tööpataljonid 12 aasta jooksul ilmselt igal aastal erisugust valasid, nii vastupidav ei saanud, sest vett on hakanud mõnelt poolt läbi nirisema.

Võiks elada küll

Riiast 70 kilomeetri kaugusele jääv Līgatne oli omal ajal just parajal kaugusel (giidi jutu järgi), et kui Lääne-Berliinist hakkas Pershingi tuumarakett lendama, siis parteirahvas kihutas 45 minutiga Līgatnesse ja jõudis punkriukse õigeaegselt kinni tõmmata. 80ndate aastate rakett polnud aga see, mis 60ndate aastate oma, seega kui punker lõpuks valmis sai, siis asukoha peamine põhjendus ennast enam ei õigustanud. Aga eks võis valitsus sinna peituda ka mõne muu kriisi ajal, mitte ainult Riiale suunatud tuumalöögi korral, putši ajal oldud näiteks kõrgemas valmisolekus. Teoreetiliselt võisid sissesuletud 250 inimest seal elada kolm kuud.

Läti kommunistliku partei peasekretär oli ainus, kes sai üksi elada ja voodis magada. Muu rahvas elas ja töötas oma ruumides mitmekesi ning magas sama ruumi põrandal. Foto: Argo Ingver

Poliitiline eliit käis kord aastas varjendit proovimas. 1984. aastal aeti kogu Nõukogude Läti tipp neljaks päevaks katsetele, peasekretär Boriss Pugo teiste seas.

Kõik paistis toimivat, allveelaeva tankimootoriga hapnikugeneraator tootis osooni, mis süsihappegaasiga segunedes andis puhta õhu, sööklas keedeti suppi ja parteilased mängisid sõda. Kõik käis vene keeles, kuna kodanlikus läti keeles rääkimine oli sellise tähtsusega tsiviilkaitseobjektil keelatud.

Kui tulete suurema kambaga, saab tellida mõnusat idabloki toitu. Foto: Argo Ingver

Soovitan giidile, et lasku turistid varjendisse ööbima ja tehke muud pulli. Omajagu seiklusturismi nad seal juba korraldavadki, kuid giid eelistab varjendis üksinda ööbida. Kel erihuvi maa-aluse inimelu vastu võib samal retkel põigata ka 20 kilomeetri kaugusele metsavendade punkrisse. Samuti võib Līgatne alevis odavalt koduse gaasiballooni ära täita. Värske Läti maagaasiga võib testida näiteks punkris müüdavat 8eurost täiskasvanute või imikute gaasimaski.

Igal varjendis peetud koosolekul osales seltsimees Ļeņins. Foto: Argo Ingver
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare