Sõnnikuhunnik hakkas ise arbuuse kasvatama
„Juuni algul, kui läksin lillepeenrale rammu võtma, avastasin, et sõnnikuhunnikus kasvab mingi mööda maad roomav taim, heledamate haruliste lehtedega. See oli nii suur, et kattis kogu hunniku tagumise külje,” räägib Kätlin, kelle aiandusalased teadmised pole enda arvates just väga sügavad.
Esmapilgul sai ta aru vaid sellest, et kõrvitsaga tegemist pole. „Mõtlesin, et ehk on melon või arbuus või kabatšokk.” Veidi hiljem, kui taime küljest esimese rusikasuuruse arbuusi leidis, oligi vastus käes.
Kõik köögis tekkinud biojäätmed, ka talvel ja kevadel poest ostetud ning ära söödud arbuuside koored ja seemned visatakse selles majapidamises sõnnikuhunnikusse, ja nii see taim seal ise kasvama läkski.
Suve edenedes tuli paari nädala jooksul arbuuse jõudsalt juurde, kokku oma kümmekond tükki. Kasvasid väga hästi ja tohutu kiirusega, iga päevaga lausa silmähtavalt. „Ma arvan, et kaasa aitas ka sõnnikust eralduv soojus,” mõtiskleb Kätlin Leisson nende omapärase arbuusikasvanduse edu üle. Legendihõngulisena võib juurde lisada, et ahhaal-tekiini tõugu hobused, keda talus kasvatatakse, on pärit Türkmenistanist. Sealsetel kõrbeliivadel kasvavad arbuusid sisaldavad väga vähe vett ning on oi-kui-magusad.
Esimene sõnnikuhunnikus kasvanud arbuus söödi ära augusti algul, ka see oli väga magus. Vilju oli aga taime küljes nii palju, et nendega said lisaks pererahvale maiustada ka kogemata aedikust lahtipääsenud hobused.
Praegu on taime küljes kasvamas veel 2-3 suuremat arbuusi ning mitu väiksemat, kuid need tõenäoliselt enne külma valmis enam ei saa.
„Lisaks arbuusile läksid meil tänavu sõnnikuhunnikus kasvama tomatid ning alles paar nädalat tagasi ka kurgid ja paprika. Aiamaa missugune!”on Kätlin Leisson hobuste toodetud sõnnikupeenras kasvanud aiavilja üle õnnelik.
