Sõjalaeva vraki leidmislugu

Soome Veeteede Amet lokaliseeris vraki juba mitmeid aastaid tagasi merepõhja mõõdistustööde käigus. Edasiste sukeldumisuuringute läbiviimine viibis, kuna laevavrakk asub väga sügaval. 2014. aastal dokumenteeriti vrakk allveearheoloogide ning tehniliste sukeldujate poolt. Ilmnes, et tegu on 35 meetri pikkuse sõjalaeva vrakiga, mille kolmest mastist üks on endiselt püstiasendis. Arvatavalt sõitis laev karile ning uppus koheselt. See selgitab ka ülemise teki 17 kahuri paiknemist nende algselt asukohal. Laevavrakil on 18. sajandi laevaehitusele iseloomulikud konstruktsioonid.

Peale allveeuuringute teostamist otsustas allveetöödega tegelev Soome ettevõte SubZone OY algatada arhiiviuuringuid nn “Kalbådagrundi suurtükilaeva” vraki identifitseerimiseks. Arhiiviuuringuid viidi läbi Venemaa ja Rootsi arhiivides ning kuna selgus, et laevavraki päritolu ei saa nende riikidega seostada, jagati olemasolevat informatsiooni ka teiste riikidega.

Vraki päritolu kindlaks tegemine

Sõjalaeva vraki päritolu uurimine sai hoogu juurde 2015. aasta lõpus, kui ajaloolane Peter Swart Medemblikist leidis vana Hollandi merekaardi, millele oli märgitud laevaõnnetuse asukoht. Kaardil oli näha ka tekst: “1715. aastal uppus siin Põhja-Hollandi sõjalaev”. Swart teadis, et oli ainult üks laev, mis ei jõudnud sel aastal kodusadamasse. Järgmise sammuna võttis kohalik arheoloog Michiel Bartels ühendust Eesti kolleegidega, et uurida kas ehk nemad teavad midagi sel asukohal olevast laevavrakist. Kuna teadmine 2014. aastal uuritud rohkete suurtükkidega sõjalaeva uuringututest oli levinud ka Eestisse, siis pöörduti edasi Soome kolleegide poole, kelle vastus oli aga väga entusiastlik: “Jah, teie laev on leitud!”

Laevavraki mõõtmed, ehituslaad, kahurite arv ning asukoht kinnitavad, et tegemist võib olla kadunud fregatiga Huis te Warmelo.