Soovitused ilupõõsa lõikuseks
Ühe ja sama põõsaliigi lõikusviis võib sõltuvalt eesmärgist oluliselt erineda.
Võtame näiteks hariliku sireli. Teda saab kasvatada tüvikuna (sel juhul meenutab ta madalat puud), mitmetüvelise kõrge põõsana ja ka geomeetrilisse vormi lõigatuna. Kõik oleneb sellest, kus sirel kasvab ning mida me temalt ootame: kas õievärvi, vormi või hoopis hekki krundi piirile. Ühel päeval aga märkame, et sirel on jäänud vanaks ja väetiks - nüüd vajab ta hoopis noorendamist.
Korraga või järk-järgult
Lõikus parandab valgustingimusi põõsa sisemuses ja vahetab välja vanad väsinud oksad nooremate, väge täis võrsete vastu. Lõikamine tagab, et põõsas koosneb võimalikult suures osas just neist okstest, mis kannavad õisi. Kui teame, millal ja millistele okstele moodustuvad õiepungad ehk siis millisesse lõikusgruppi põõsas kuulub (sellest allpool), oskame sellega arvestada.
Ühe ja sama eesmärgi saavutamiseks on erinevaid võimalusi. Näiteks saab põõsast noorendada ühekorraga, lõigates ta varakevadel maani maha. Sellist lõikust nimetatakse allalõikuseks. Seda taluvad rohkelt noori külgvõrseid ning juure- ja kännuvõsu andvad liigid. Allalõikus tehakse alati varakevadel enne kasvuperioodi algust.
Teine võimalus on vahetada oksad välja järk-järgult. Selleks lõigake igal aastal välja mõned kõige vanemad oksad, kuni ring saab täis. Ühtlasi eemaldage ka vigastatud, murdunud, külma saanud ja haiged oksad.
Kumba varianti eelistada, oleneb eelkõige liigi ja sordi eripärast. Värviliste või kirjude lehtedega põõsaste puhul ei ole allalõikus otstarbekas, hoolimata sellest, et taim seda talub - maatasa lõigatud põõsa oksamass ei kasva esimestel aastatel piisavalt suureks, et dekoratiivsed lehed pilku püüaksid.
Seevastu neid põõsaid, mille okstel on värviline koor, võib julgelt alla lõigata, sest uued noored võrsed on kirkamad ja värvikamad.
Noorenduslõikuse vajadusest annab märku põõsa lamandumine, okste sammaldumine ning lehtedeta oksarootsude tekkimine, rohke kuivanud oksamass põõsa sees, õitsemise vähenemine või lakkamine jm.
Vormilõikus
Küllalt sageli on lõikuse eesmärk anda põõsale geomeetriline kuju - kera, kuup, spiraal vms. Seda nimetatakse vormilõikuseks. Selleks sobivad liigid peavad olema väga aeglasekasvulised ja tihedad säilitamaks neile antud vormi.
Kõige sobivamad on igihaljad liigid, nagu harilik pukspuu ja jugapuu, kahjuks saavad mõlemad meil aeg-ajalt talvekahjustusi. Kerakujuliseks on lõigatud ka sireleid, magedat sõstart, läikivat tuhkpuud jm. Aga seejuures ärge unustage, et näiteks sirelit vormides ei näe te enam tema õisi, sest lõikate võrsetippudesse moodustuvad õiepungad ju ära.
Istutuslõikus
Istutuse käigus lõigatakse põõsaste maapealsest osast umbes 2/3 ära. Nii sunnitakse põõsast moodustama rohkem võrseid. Istutuslõikus on tingimata vajalik lehtpuuhekkide rajamisel, üksikute põõsaste ja põõsagruppide puhul tuleb seda aga igal konkreetsel juhul eraldi hinnata. Kindlasti tuleb ära lõigata murdunud oksad.
Paljasjuursete põõsaste istutamisel lõigake terve koeni tagasi ka murdunud või muudmoodi viga saanud juured. Kärpige neidki, mis on ülipikad ning vähe harunenud, sest neid ei õnnestu istutusauku sirgena mahutada.
Kõrgele alusele poogitud põõsasorte ja -vorme istutuse käigus tagasi ei lõigata.
Kui pole vaja, ärge lõigake!
Nagu puude puhul, kehtib ka põõsastel reegel: pigem sagedamini ja korraga vähem kui harva ning tugevalt. Erand on vaid alla- ja vormilõikus.
Kui aga lõikuseks vajadus puudub, siis ei maksagi seda teha. Lõikamine ei ole põõsale eluliselt vajalik, nagu fotosüntees, hingamine või vedeliku ringvool puittaime organismis.
Lõikusvajadust vähendab see, kui istutate põõsad neile sobivasse kasvukohta ja sobiva tihedusega. Kui valguslembene põõsas kasvab pimedas, jäävad oksad nõrgaks ning hakkavad kuivama. Mõistagi tuleb siis kääritööd teha!
Sama juhtub, kui istandik on liiga tihe. Seda näeb liigagi sageli, kuna tihedam istutus annab ju vast rajatud aias kiirema haljastusefekti. Tiheistutusel on mõtet ainult siis, kui võrade liitudes kaevatakse ülearused taimed välja ning pannakse mujale.
Igihaljad lehtpõõsad
Rododendroneid, läiklehist mahooniat jt ei lõigata üldse, v. a. talvekahjustusi saanud okste eemaldamine. Kui aga igihaljaid lehtpõõsaid kasvatatakse mingil kindlal eesmärgil, näiteks mahooniat lõikerohelise saamiseks või harilikku pukspuud madala heki või vormi lõigatud põõsana, on lõikamine näidustatud.
Mahoonia talub allalõikust väga hästi, ainult et sellega kaotame dekoratiivse lehestiku ja õitsemise. Kuid eesmärk pühitseb abinõu! Mahooniaistandus lõigatakse maha hilissügisel, järelejäänud põõsaosad kaetakse lumeta talvel kuuseokstega. Pukspuid vormitakse kasvuperioodil.
Tähtsamaid põhimõtteid
Õigesti läbiviidud lõikus täidab mitut ülesannet: põõsas on hõredam ja õitseb paremini, näeb välja tugev ning terve, ühtlasi saab jooksvalt noorendatud.
- Kui te ei ole päris kindel, kuidas ikkagi lõigata, siis jätke seniks, kuni õpite või nõu hangite, põõsas lõikamata - temaga ei juhtu mitte midagi (ei kehti pöetava heki kohta).
- Lume raskuse all murdunud, kuivad, haiged ja külmavõetud oksad tuleb igal juhul eemaldada. Kui on tegemist n-ö tavalise põõsaga - oksad algavad maapinnalt -, siis on sageli mõistlik vigane oks maani maha lõigata. Tüvikuna kasvatatava põõsa puhul lõigake oks tagasi harunemiskohani nii nagu puulgi.
- Mitte kunagi ei kärbita põõsastel oksi ladvast ega poolelt kõrguselt! Selle tagajärjel kasvavad oksatippudesse tihedad lühikeste okste pahmakad, mis oma raskusega painutavad alla kogu oksa. Pealegi võime põõsast poole peale madaldades ära lõigata ka õiepungadega oksaosad.
- Püüdke tähele panna, kas õienupud moodustuvad eelmisel sügisel (talvituvad pungas ning on õitsemiseks valmis kohe kevadsooja saabudes - lõikusgrupp A) või alles õitsemissuvel (lõikusgrupp C). Sageli moodustuvad õied aga külgvõrsetele, mis kasvavad jooksval aastal vanadele okstele (lõikusgrupp B).
Õitseaeg ütleb lõikuse aja
Põõsa bioloogiat tundes on lihtne mõista, et kui lõikate varakevadel ta maani maha või eemaldate oksi selliselt liigilt, mis oli õienupud juba sügisel punga sisse ära pakkinud, siis jäävad õied nägemata. Sellised liigid on forsüütiad, kevadel varakult õitsvad enelad (sh laialt levinud tuhkur enelas ‘Grefsheim'), sõstrad, mandlipuud jt. Neid tuleb lõigata vahetult pärast õitsemist. Siis võtke mõned kõige vanemad oksad maani maha, allesjäävate küljest aga lõigake ära allapaindunud ning nõrgad harud, kui neid on.
Nendel liikidel, mis õitsevad õitsemissuvel kasvavatel võrsetel (okstel), ei saagi aga lõikust teha varem kui kesksuvel, sest enne tuleb neil kasvatada oks ning moodustada õienupud. Et sageli areneb võrse kasvades õienuppe ka juurde, õitsevad sellised põõsad palju kauem kui kevadõitsejad, kellel on õienupud juba sügisest peale viimaseni arvel.
Suve teisel poolel õitsevad Douglase enelas, jaapani enelas oma rikkaliku sordivalikuga, kaselehine enelas jt. Neid liike võib julgelt noorendada varakevadel allalõikuse teel 5-10 cm peale. Lõikus muudab õisikud suuremaks ja kirkamaks. Lõigata võib igal aastal, aga piisab ka, kui seda teha 2-3-aastase vahega.
Vead paranevad ruttu
Võrreldes puudega, on põõsaste lõikamine oluliselt riskivabam. Valesti lõigates võib puu tervise ja ilu pöördumatult ära rikkuda ning aastakümneteks aeda ehtima mõeldu tuleb eemaldada, põõsal aga kaotame ehk ainult jooksva aasta õied või rikume tema kuju. Kuna põõsad taastuvad küllaltki kiiresti, paranevad ruttu ka vead.
Põõsad on puudega võrreldes palju lühiealisemad, mistõttu on nii moraalne kui materiaalne kahju oluliselt väiksem, juhul kui lõikus peaks n-ö
päris puusse minema.
Kui analüüsite tehtud vigu ning õpite neist, täidavad põõsad just neid ülesandeid, milleks nad ette nähti - rõõmustavad aiapidajat vitaalse väljanägemise, rohke õitsemise, värvika lehestiku või säravate võrsetega.
Aino Mölder, Luua Metsanduskooli puuhoolduse õpetaja
