Sõpruskond avas Tartus ökohosteli

 (2)

Sõpruskond avas Tartus ökohosteli
Turismindust õppiv Meelika Männik tuli ökohostelisse praktikale, sest see on tavahotellist niivõrd erinev.Foto: Raivo Tasso

Tallinnast maale kolida plaaninud noored jõudsid pärast maailmas ringi rändamist Tartusse ja lõid koos sõpradega vanu asju uuele elule aidates hoopis ökohosteli.

Veel mõni aasta tagasi elas Sigrit Uibo tavalise kontoriinimese elu. Ürituste korraldamisega tegelnud noor naine teenis üle keskmise, kuid tundis, et see elu pole tema jaoks. Koos vabakutselisest näitlejast elukaaslase Helgur Rosentaliga küpses plaan kolida Tallinnast maale.

Selleks et üleminek kõigi mugavuste juurest spartalikesse tingimustesse poleks liiga järsk, otsustati enne maailmas seljakotiga ringi rännata.

“Raha eriti ei olnud, elasime telgis, töötasime toidu eest ja hääletasime,” meenutab Uibo. Noortel oli soov näha, kuidas toimivad tuule- ja päikeseenergiat kasutavad ökohostelid.

Esimeseks sihtkohaks valisid nad ühe tuulegeneraatoriga Iirimaa ökohosteli, kuhu läksid vabatahtlikena tööle. Sealt sõideti edasi Islandile, kus teeniti raha ühes kohalikus ökohostelis töötades. “Siis tuli Islandil krahh ja kaotasime poole teenitud palgast,” räägib Uibo.

Neil õnnestus end Gröönimaale suunduva purjeka peale hääletada. Sealsed hinnad olid niigi kalli Islandi omadest veelgi kõrgemad, nii et noored elasid telgis ja tegid toiduraha saamiseks värvimistöid.

Edasi suunduti Kanadasse, sealt Mehhikosse ja ringiga Eestisse tagasi.

“Olime reisilt tulles ülivähenõudliku eluga harjunud,” nendib Helgur Rosental. “Läksime maale ja ehitasime väikese onni.” Sigriti isa juurde Otepää lähistele saadi saunikukoht, kuhu noored ehitasid oma kätega ja sõprade abiga 12ruutmeetrise tagasihoidliku majakese.

Kõik tehti ise, alates metsas palgi lõikamisest ja lõpetades siseseinte kohupiimavärvidega ülevõõpamisega. Laudadest seinte vahele pandi soojustuseks paks kiht lambavilla.

Majale Rootsi punase tooni saamiseks keedeti lõkke peal suures pajas veest, rukkijahust, soolast, raudvitriolist, linaõlist ja värvimullast sobiv värv kokku.

Mees õmbles voodilinad

Eelmise talve elasidki noored oma vastvalminud onnis. Aasta tagasi hakkas aga Tartus Noor-Eesti Loomekeskust haldav sõber neile “hosteli mõtet pähe määrima”.

Endise Greifi trükikoja maja kolmandal korrusel paiknevad kipsseintega kontoriruumid ei võlunud algul üldse, kuni tekkis mõte luua sinna omanäoline sisu. Sõbrad tulid appi ja igaüks tõi ka midagi kaasa — kes mõne vana mööblitüki, kes kuuri alt kunagi üle jäänud värve, kes üksiku klaasi või taldriku.

“Asi hakkas veerema justkui lumepall,” jutustab Sigrit Uibo. Ära ei põlatud ka jäätmejaama viidud asju. “Vanadel asjadel on hing sees,” põhjendab Helgur Rosental. Noored tunnistavad, et eelistavad plastile ja saepuruplaadile vineeri ning täispuitu.

Sõpruskonna abil on praeguseks valminud viis tuba, igaüks isemoodi, vastavalt selle kujundaja stiilile. Kogu mööbel on uuele elule aidatud vana või hoopis ise meisterdatud. Näiteks voodite jalad valmisid vanadest majapalkidest ja voodiraamid Sänna kultuurimõisa välja vahetatud põrandalaudadest.

Voodipesu osteti pesumajast kilohinnaga. Nimelt rendivad suured hotellid pesumajadelt linu, aga kui need on teatud aja kasutuses olnud, vahetatakse korraga välja. Kilohinnaga selliseid linu ja tekikotte ostes saadi ka päris ribadeks kulunuid, aga oli viisakaidki. Mõnel vajas vaid lahti tulnud õmblus parandamist.

Muide, õmblusmasina taga vuristab meespool. “Sigritil ei tulnud õmblemine hästi välja ja mõtlesin, et proovin ka,” pihib kuldsete kätega mees tagasihoidlikult. “Lõpuks hakkas meeldima ja nüüd olen igasugu asju õmmelnud.”

Ökohostel Looming lõi oma uksed valla eelmise aasta septembris. Sobiva nime väljamõtlemine oligi noorte sõnul kõige raskem. Looming sobis selleks lausa kolme kandi pealt.

Esiteks on hosteli puhul tegu kohaga, mis on nende sõpruskonna looming, teiseks asub hostel Noor-Eesti Loomekeskuses ja kolmandaks on “looming” inglise keeles “terendama”.

Kuigi praegu valmis olevas viies toas on kohti vaid 15, käib kuus sadakond ööbijat. Püsikundedeks on kujunenud Tartu uue teatri seltskond, kes vajab prooviperioodil pikemalt ööbimiskohta, lisaks kaugõppurid. Neilt on levinud info suust suhu, lisaks on hostelil kodulehekülg ja ka Facebooki leht.

Vihmaveega suvedušš

Plaan on veel paar tuba korda teha, et suurendada magamiskohtade arv veerandsajani. Mõtteid mõlgutatakse ka päikesepaneelide paigaldamisest ja vihmavee kasutamisest. Suvel tahetakse ehitada katuseterrass ning sinna päikese käes soojeneva vihmaveega suvedušš. Plaanitakse taotleda ka Euroopa ökomärgistus — roheline lill, mida pole Eestis veel ühelgi majutusettevõttel.

“Me ei tahtnud võtta pangast laenu ja kulutada palju raha, et midagi valmis teha,” võtab Sigrit Uibo asja kokku. “Meie unistus on, et siin peatuvad loomingulised inimesed, kes oskavad seda kõike hinnata, mitte odavaima ööbimiskoha otsijad.”

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare