STALINI SURM | Tragikoomiline palagan diktaatori kirstu kõrval
Kui mõne aasta eest “Tujurikkuja” lavastas sketši küüditamise teemal, siis osa inimesi kangestus telerite ees: kas traagiliste sündmuste üle võib sellist nalja teha? Teine osa leidis, et kui me oleme suutelised juba isegi küüditamise ainetel nalja viskama, siis näitab Eesti ühiskond sellega seotud traumast paranemise märke.
Mõlemad vaatenurgad võib üle kanda ka Eesti kinolinadele jõudnud Briti-Prantsuse tragikomöödiale “Stalini surm”. Stalini aja massirepressioonid tõid muret ja valu lugematutesse kodudesse, sealhulgas Eestis. Me mäletame neid ka ametlike tähtpäevade käigus.
Nüüd aga ilmub keegi, kes lavastab sellest kõigest ühe absurditeatri. Õnneks siiski mitte kergekaalulise näitemängu, vaid tõepoolest pesueht tragikomöödia. Sellise, kus nali on vürtsitatud hirmuga ja tehakse ka musta huumorit sellesama surmahirmu ainetel. Kahtlemata pidi see paljudel inimestel toona igapäevaselt kaasas kõndima, kui oli teada, et öösel võidakse sulle ja tegelikult igaühele järele tulla.
Kirevad tegelased
Põhirõhk on filmis siiski Stalini lähiringi rabelevatel ellujäämis- ja võimuhaaramispüüetel pärast suure juhi ootamatut surma. Muidugi ei tasu otsida siit üksikasjadeni ajaloolist autentsust, vaid “Stalini surmas” on võetud enam-vähem teadaolev ainestik ning jagatud see kulbiga erinevate karakterite ja nende saatuse vahel: järeleandlik ja nõrga iseloomuga Malenkov, leidlik ja otsustav Hruštšov, keda-kuraditki-mitte-kartev Žukov, salakaval ja oma himude orjuses siplev Beria, vanameelne Molotov jne. Kokku teeb see päris mitmekesise ansambli, kus lõpuks toimub vältimatu kokkupõrge.
Esimene mõte, mis mind kohe filmi alguses tabas oli, et inglise keel on seal täiesti võõras element. Tahaks neid repliike kuulda vene keeles. Mitte lihtsalt vene keeles, vaid kõigi nüansside ja eripäradega, te ju mõistate. Filmi jooksul see tunne veidi taandus, ning kohale hakkas jõudma repliikide tähendus, mitte kõla, aga lõplikult see siiski ei kadunud.
Visuaalis ei seganud seevastu väga otse midagi. “Stalini surm” ei pannud mõtlema, et see on nüüd küll üks Läänes produtseeritud pseudo-Nõukogude Liit. Linal näidatav tundus piisavalt autentne, mis on juba iseenesest hea saavutus.
Alles filmi lõpus taipasin, et Nikita Hruštšovi mängis ju Steve Buscemi. Mees, kes peaks olema ka Eestis paljudele üdini tuttav kui gangsteriboss “Keeluaja kuninga” (Boardwalk Empire) seriaalist. Ega Nikita Sergejevitši kujul ei olnud Buscemi esituses midagi häda. Ainult, et ta tundus mulle koledasti kõhn, sest meeles on ju see anekdoot, kus Hruštšov läheb kolhoosi inspekteerima ja laskub seal neljakäpukile: "Kas see on ka mõni siga? Vaadake, selline peab siga olema!"
Lavrenti Beria (Simon Russell Beale) näis jälle kaugelt liiga kõhukas. Avaldatud fotode ja varasema mulje järgi oli Lavrenti Pavlovitš küll heas toitumuses mees, kuid siiski kehamassiindeksiga kusagil 30-40 vahel. Mis selles osas on ajalooline tõde, ma muidugi ei oma mingit aimu.
Korraks vilksatanud Stalini kuju tundus jälle pigem karikatuur. Või rekvisiit. Aga võimalik, et see umbes nii ka oli juba 1953. aastaks.
Ootuspärane sisu
Et mitte filmi sisu ära rikkuda nende jaoks, kes pole seda veel näinud, võtan loo kokku lihtsalt üldmuljega: enamik sellest oli pigem ootuspärane. Mina ootasin sealt absurdihuumorit ja olukorrakoomikat ja seda ka oli, kuid oleks isegi oodanud veel vindi peale keeramist. Ma ei osanud oodata küllalt palju naturalistlikku vägivalda. Aga samas tagantjärele mõtlen, et see on iseenda piiratuse viga. Stalini aeg ju, oleks pidanud seda ka filmist eeldama. Samas päris Tarantino-laadset vägivallapornot ikkagi ka ei olnud.
“Stalini surm” tasub ära vaadata küll. Huvitav, mida Venemaal sellest tükist arvatakse, ma ei ole sealtpoolt mingeid arvustusi näinud? On seda üldse näidatud? Hea venekeelne dublaaž oleks kindlasti asjaks.
Muide, kinosaalis oli päris palju ka vanema põlvkonna esindajaid. Ma käin liiga harva kinos, et mõista, kas see on midagi harvaesinevat (stereotüüpselt täidavad saale ju koolist poppipanevad teismelised). Kuid võib ka vabalt olla, et Jossif Stalini nimi siiski mõjub sümbolina nende jaoks, kelle sünnikuupäev jääb varasemasse aega kui filmis markeeritavad sündmused.
Hinne 8/10
