Suri legendaarne vene luuletaja Jevgeni Jevtušenko

 (6)
Suri legendaarne vene luuletaja Jevgeni Jevtušenko
Reuters

Kuulus Vene poeet Jevgeni Jevtušenko suri USA-s 84. aasta vanuselt. Jevtušenko oli möödunud sajandi 50-ndaill ja 60-ndail aastail üks Nõukogude Liidu tuntumaid luuletajaid.

Ta tuli luulesse Hruštšovi sula ajal. Tema luuleõhtud olid legendaarsed, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Poliitiliselt oli ta nõukogude võimu vastu siiski suhteliselt leebe, tema võimukriitika jäi autoritaarses režiimis lubatud piiridesse.

1961. aastal kirjutas Jevtušenko poeemi "Stalini järeltulijad", kus ta tõdes, et kuigi Stalin on surnud, on stalinism ja Stalini pärand ikka veel au sees. Oma poeemis pöördus ta ka otse Nõukogude Liidu valitsuse poole, et nad kindlustaksid, et "Stalin ei tõuseks enasm kunagi".

Peale luule kirjutas Jevtušenko ka romaane, esseesid ning tõi linale mitu filmi.

Eesti keeles on Jevtušenkolt ilmunud kaks luuleraamatut: 1977. aastal "Loits" ja 1985. aastal "Kolmas mälu".

Konserveeritud kultuur

Vene keelest tõlkinud Arvi Siig

Bugi jõe äärses
noores asulas —
tuisu ja
igavuse asumaal
öös vast mingi
Marsi kroonik
näebki üht lõket, mis almust noolib.
Selle paistel
üksühe najal
Michael Jacksoni rütmide lajas
pooleli jäetud kultuurimajas
tantsivad armunud,
unistajad.
Raisatud mördi ja rooste kremplis,
ümber viisaastak, suured kavad,
konutab
uue kultuuritempli
konserveeritud kondikava.
Vastu turris armatuuri
pilved siin verele rebivad end.
Tantsivad noored ses koletus puuris,
laeks ja seinteks
lobjakalend.
Maalritüdrukud, altid vaabale,
aga ikkagi noorukesed-värsked,
tammuvad
moekais kosmosesaabastes,
mukitud päis
ka Assadovi värsse.
Samas puuris on nende unelmad —
lukksepp Žora, kel pilk nii sume, ja
pleekja harja all film Pugatšovast,
Kanada hoki, .L—ам
,.„..„..-д-1...
ning taskust end hoovab Fr.u. Krvälja
tal kõike täheldav mees — nfc.
kapsja krimka kaane-Maigret.
Millega toidate lõket nõrka,
mille lõhn on nii
tuttavalt mõrkjas?
Konserveeritult ongi kultuur
tuli,
mis teeb ka Catullusest
tuki,
ilma et tahakski teada tast suurt
tüdruk, kes joobnud oma
moodsaist sukist.
Kuis võib küll
laste joonistusi
ja rahvateatreid
kõrbema jätta!
Näitle j aandel, kes keevistööd pusib,
laval mitte lasta proovida kätt kai
Tules Tšaikovski noodileht kooldub —
leegilgi
lahvatada on häbi.
Aga ei võpatand plaani-Napoleon,
kriipsutades
kultuuri
läbi.
Ärge ometi
sinatsel kombel
konserveerige
rahva homset!
Mis on kultuur konserveeritud kujul?
Inimnäod
purgikaantena ilmetud.
Polituuriga tõstetud tuju.
Pilk, mis vaid
pärast süsti ilmestub.
Võitleme joomise vastu, kuid igavus,
hall igavus hullem on peedist.
Meile me parema-mina-igatsust
nii ei kindlusta ükski meedik.
Kahekümneaastased! Pärida teile
jäetud on sajandi raugaiga.
Mida on sellele lisada meil veel?
Tantsupuur
tuisudiskoriga?
Helikassetid on
hinge konservid,
ainuraksete vaimne tervis.
Konserveeritud kunsti vapiks —
portatiivsed poprütmi klapid
selle kõrvus, kes vahet ei tee,
kas Pasternak
on puu või poeet.
Noored,
tarvis on üürata karedalt
oma tõde,
seda ainsat ja karmi.
Uut Jevtušenkot,
olevast paremat,
sada korda paremat
teile on tarvis.
Armastan teid, seepärast ka sarjan.
Ei, ei ole
«eliiti» ja «karja».
Milleks maailm, too päritav, muutuks,
kui Dostojevski ja Beethoven puuduks?
Tuhandeaastaseks aatomivabaks
saab ta, kui
hinge
surm ei taba.
Nii,
pihud verel noist värvust puuril,
kus tantsib ja tantsib igavus kole,
Aljoša Karamazov teid pilguga puurib,
aga kes ta on, teil
aimugi pole.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare