Kolmekümne kahe teatris töötatud aasta jooksul mängis Linda Rummo ligikaudu 70 rolli, millest Voldemar Panso lavastajakäe all sündisid unustamatud Eliza Doolittle „Minu veetlevas leedis“, Eeva Marland „Tabamata imes“, Ophelia „Hamletis“ ja Stella Campbell lavastuses „Armas luiskaja“, mida Linda Rummo ise on nimetanud oma kõige südamelähedasemaks rolliks.

Voldemar Panso on Linda Rummo kohta öelnud: „Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema nii, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse, kunstliku valguse või suhkurdatud vee abil. On õisi, mis puhkevad troopikapäikese kuumuses ja troopikaõhu niiskuses. Rummo talent lõi õitsele ilma hellitava lisatoimeta, ilma triiphoone klaaskatuseta ja ka ilma troopikakuumuseta. Teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus.“

„Linda Rummo mängule kaasneb alati rõõm. Mitte üksnes selle pärast, et näitleja oskab laval teha praktiliselt kõike. Just Linda Rummo kangelased, nende isiksus, tekitavad erilist pidulikku elevust. Isegi mitte nemad ise, vaid see isiklik mõte, mida näitleja on kätkenud oma kujudesse. Lühidalt – näitleja ise,“ on Rummo iseloomustamiseks öelnud lavastaja Adolf Šapiro, kellega koostöös sündisid Ranevskaja roll Tšehhovi „Kirsiaias“ ja Martha Albee näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

Pärast teatrist lahkumist veetis Linda Rummo oma pensionipõlve Pärnus ja perekonna maakodus Pedassaarel. 2002. aastal pälvis Rummo Valgetähe IV klassi teenetemärgi.