Pärast olümpiamänge hakkas Ali elukutseliseks sportlaseks. Ta pidas 61 kohtumist ja võitis neist 31 esimest. Kokku võitis ta 56 kohtumist, neist 37 nokaudiga. Ülejäänud 5 kohtumist ta kaotas, neist 1 nokaudiga. Amatöörina saavutas Ali 100 võitu 5 kaotuse kõrval.

Ali erines oma kaasaegsetest ja eelkäijatest omapärase poksimisstiili poolest. Enamik poksijaid hoiab oma käsi näo ees, et seda kaitsta, aga Ali hoidis oma käsi allpool, lootes vastase hoopide eest põigelda osavuse ja kiiruse abil.

Sageli peetakse Alit poksimisstiili rope-a-dope kasutuselevõtjaks. Selle stiili korral nõjatus Ali poksiringi nööridele ja laskis vastasel oma keha lüüa. Suure osa vastase löökide energiast neelas nööride elastsus, mitte poksija keha. Nii pealtvaatajatele kui vastasele võis kergesti tunduda, et Ali saab palju rohkem viga kui ta tegelikult sai. Pärast seda, kui vastane oli end tükk aega väsitanud, võis Ali matši oma kasuks pöörata.

Alile omistatakse ütlus: "Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane. Sa ei saa lüüa seda, mida su silmad ei näe." Kuid selle ütluse autor on Ali treener Drew Brown.[1]

Oma elust on ta koos Richard Durhamiga kirjutanud raamatu "The Greatest: My Own Story". Selle põhjal on tehtud film "The Greatest" (1977), milles ta mängis iseennast.

Muhammad Alist on loodud veel mitu filmi: "A.k.a. Cassius Clay" (1970), "Ali, the Fighter" (1971), "When We Were Kings" ("Poksikuningate heitlus", 1996) ja "Ali" (2001).

Allikas: Vikipeedia