Suusahunt Mati Nurm jõi Vaasaloppetil krampide peletamiseks sooja õlut
“Nii nagu veri ajab oravapoja puu otsa, ajab see minu suusatama ja maratonidele, nii lihtne see ongi,” ei ole Aasta Põllumehe tiitliga pärjatud Valgamaa teraviljakasvatajal Mati Nurmel raske leida seletust, miks ta vabadel hetkedel suusad alla paneb ja sõitma läheb.
Keskeltläbi suusatab ta talvel 1000 km ringis. Kui ajakiri Maamajandus kuu aega enne Tartu maratoni mehel külas käis, oli sellest "normist" juba 450 km täis.
Suvel on mehe lahutamatu kaaslane jalgratas. Neil aegadel, kui ei saa ei ratast ega suuska sõita, leiab mehe ujumast 30 km kauguselt Nuiast või veidi lähemalt Pühajärvelt. Need suusa-, ratta- ja ujumisotsad on tõsised rassimised.
Põllumeeste puhul räägitakse tihti, et nad on seitse päeva nädalas rakkes ja puhata pole neil aega. Nurme sõnul on selles jutus tõetera sees, sest alati on tööd rohkem, kui teha jõuad.
“Aga muudmoodi puhata ei saa, kui tuleb seda puhkust jõuga võtta, teadlikult. Ega inimene tohi end surnuks ka töötada,” on Nurm endale selgeks teinud. Ja selle põhimõtte järgi mees oma valikuid teebki ning töid järjestab.
Ikka täie auruga
Nurm ei salga, et temalgi on perioode, kui tuleb töötada seitse päeva nädalas ja keskeltläbi 20 tundi ööpäevas. Siis pole puhkusest, rattasõidust või ujumisest juttugi. Aga nende kiirete perioodide vahele jääb natuke aeglasema rütmiga aegu. Ja siis tulebki töö asemel endale ja endasse panustada.
“See, mis ma siis teen, pole tavalise inimese jaoks üldsegi puhkuse moodi, ma teen endaga suusarajal, ratast sõites või ujudes ikka tõsist tööd,” märgib ta.
Kuu aega tagasi, kui Nurm Tšehhis toimuvaks maratoniks valmistus ja lumepuudusel sai suuska sõita vaid Tehvandi rajal, tegi ta seal 45 ühekilomeetrilist ringi klassikat ühtejutti. Trehvas seejärel üht tuttavat ning too mees teinud Nurme mahvist kuuldes väga suured silmad.
“Ütles, et pole kogu elu jooksul ka nii palju suusatanud, kui ma ühe päevaga,” naerab Nurm.
30-kilomeetrised trennid kahel nädalavahetuse päeval on Nurme jaoks päris tavalised. Kas siis Otepääl või, kui lumeolud on lubanud radu sisse ajada Tõrvas, kodule lähemal. „Kui juba kodust kaugele välja sõita, pole mõtet minna lühikest maad tipsima, ikka täie auruga tuleb teha, siis on kasu ka.“
Huvi ja vajadus sporti teha on Nurmel veres koolipoisipõlvest saati. Juba siis sai kõvasti suuska tehtud, nagu ta ise ütleb. Tõrva keskkooli päevil võistles ta end Valga rajooni koolinoorte meistriks, tehes Otepää poistelegi ära.
„Aga tegin aktiivselt ujumist ja muudki, ühtekokku olin vist seitsmel alal kunagi rajooni meister,“ meenutab teraviljakasvataja.
Proovis toona ka kümnevõistlust, isegi teivashüppega sai hakkama, kuid kuul ja ketas jäid kehvaks, ei tahtnud hästi lennata. „Kui ma ei olnuks lühikest kasvu, ägedam kasvuperiood tuli alles 11. klassis, võinuks ehk kuninglikul alal kergejõustikuski kaugemale jõuda.“
Pärast sõjaväge ja pere loomist tuli aeg, kus ta sporti, sealhulgas suusatamist tõsiselt ei võtnud. Käis lastega niisama väljas sõitmas, oma lõbuks. Arvab, et ju sai noorena spordivajaduse täis.
Piire tajudes
Aga siis tuli aasta 1991, kui Mati Nurm alustas talupidamist oma vanavanemate talus. See tõi kaasa vett ja vilet korraga. Peagi sai mees aru, et end lolliks ja sandiks töötada on kõige viletsam variant. Vaim nõudis puhkust ja keha aktiivset harimist. Sport tuli mehe ellu tagasi. Suve täitsid maastikurattaga sõidud. Vahepeal oli Puide talul isegi sel alal oma meeskond välja panna ja osaleti mitmes sarjas maastikurattamaratonidel. Talveaega täitis suusatamine.
„Olin juba hea mitu aastat jälle tõsiselt suuska sõitnud, ikka 30 km korraga vähemalt paaril päeval nädalas, kui käis kiiks, et läheks ka Tartu maratonile,“ räägib Puide talu peremees, lisades, et eelmine kiiks oli käinud koolipõlves, kuid siis ei lubanud treenerid spordipoisil maratonile minna, pidades teda veel liiga nooreks.
Registreerimine 2005. aasta maratoniks oli juba lõpukorral, kui ta paberid sisse andis ning stardijärjekorra tagumisse ritta sai. Hirmu tal polnud, et maad läbi ei sõidaks. Seda ei tekkinud ka sõidu ajal. Esimese asjana tollest maratonist meenub Nurmele, et tema ees oli Kuperjanovi pataljon oma suure varustusega seljas.
„Tahtsin möödumiseks nende vahelt läbi ronida, aga pelgasin tükk aega, kepid käisid neil ohtlikult kulmu kõrgusele,“ teeb Nurmele too seik nüüd omajagu naljagi.
Aga mööda ta neist terve nahaga siiski sai ja paljudest neistki, kes sõdurpoistest paremini sõita oskasid. Oma kolme ja poole tuhande osaleja seast lõpetas Nurm 522. kohaga, aega kulus 4 tundi ja 39 minutit. Järgmisel aastal sai ta juba hea stardikoha ja tollesse aastasse jääb ka parim koht maratonil – 299.
Kui esimene ei jäänud teiseta, ei jäänud järjeta ka iga järgmine kord. Tänavu siis seitsmendat korda. Oleks kaheksas, kui ühel aastal maraton ära poleks jäänud.
Küsimuse peale, kas ta sõidab end maratonil ka täiesti tühjaks, võtab endast viimase, puhkeb Nurm naerma ja raputab pead. „Pildituks pole ma end kunagi sõitnud, aga samas ei lähe ma ka löntsima, see on samuti päris selge; ikka tulemust tegema.“
„Aga tuleb ka piire tajuda, ma ei ole enam poisike, 63-ndat aastaringi kõnnin,“ lisab ta. Kui mehe vanust ei teaks, kipuks välimuse järgi aga oma kümmekond aastat vähem pakkuma.
Heaoluhormooni küüsis
Tartu maraton on üks paljudest, kus Mati Nurm kui raudnael alati kohal on. Ütleb, et talvel on praktiliselt igal nädalal mingi maraton, vahel harva üle nädala. Haanja, Tallinna, Viru, Alutaguse... Kihk on viinud teda maratoni sõitma ka Tšehhimaale, Soome ja Rootsi.
„2006 sõitsin ära 90 km pikkuse Vaasaloppeti Rootsis, see on suusameestele sama, mis usklikele meka,“ on Nurm omajagu uhke. Sinna läheks mees tagasigi.
Kümnete maratonide seast on aga just too Vaasaloppetil sõit – aega kulus 6,5 tundi – Puide talu peremehele jäänud meelde ainsana, kus palju ei puudunud, et see võinuks tal jääda lõpuni sõitmata – 9 km enne lõppu hakkasid suurte lihaste krambid. Nüüd tagantjärele mõeldes teab ta, et tegi vea, kui üheski toitlustuspunktis ei söönud. Samuti tulnuks magneesiumi eelmisel päeval süüa ja ühte-teist veel jälgida.
„Krambid algasid reielihasest pihta, ronisid kõhulihaste peale, siis rinnalihastesse, iga liigutus tegi põrgulikku valu,“ meenutab ta.
Kartus, et lõpuni ei jõua, oli täiesti asjakohane. Jama oleks ka pooleli jätta, vasardas peas – 80 km ikkagi sõidetud, koerasaba oligi veel jäänud. Aga ühe tõusu otsas, kus oli mingi joogipunkt, märkas teda suusahundi välimusega 70–80 aasta vahel mees, kes sai Nurme liigutustest kohe aru, millega tegu. Hakkas teda juba kaugelt käega viibates enda juurde kutsuma. Ja torkas siis suurema plasttopsi eestlasele nina alla.
„Nuusutan, õllelõhn lööb vastu, viskasin veel pilgu mehele otsa ja sain aru, et ta teab täpselt, mida ta mulle annab,“ jutustab Nurm.
Jõi ära: soe soolane õlu. Ja kuigi Nurme huvitaks väga, mis seal sees oli, ei saa ta seda iial teada. Ise arvab, et magneesium ja midagi muud veel. Spetsiaalne jook. Õllega mõjub ta aga kiiresti, läheb kähku organismi.
„Ja nii oligi, peagi hakkasid krambid üle minema, samas järjekorras, kui nad olid tõusnud, hakkasid nad ka ülevalt alla ära minema ja sain lõpuni sõita,“ on Nurm siiani tänulik tundmatule abilisele oma mekakäigult.
Suusarajal pikki maid rassida peab Nurm puhkuseks. Lõõgastuseks.
„Teadlased põhjendavad paljude inimeste juures esinevat vajadust sellist asja teha, et selliste pingutuste järel pidi valla pääsema heaoluhormoon, mul on samamoodi: enesetunne on pärast parem ja murepilved hajuvad,“ tunnistab Nurm.
Mees ütleb, et kui ta ei suusataks, siis midagi muud peaks kindlasti tegema. Talus on tööalaseid pingelisi perioode, kus ilma treeninguta annaks otsad. Üks kevadel, teine sügisel.
„Üks põhjus, miks ma trenni teen, ongi see, et jõuaks, suudaks need rasked perioodid jälle üle elada,“ teab ta.
Artikkel ilmus esimest korda ajakirjas Maamajandus 2/2012.
