Suveromanss Saunavitsal 1. osa

Ilukirjanduslik järjejutt, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. Või kui, siis õige natuke.

“Kurat!”

Suur sinine reisikohver kukkus sajatuse saatel teeroopasse külili.

“Igavene lehmarada!” Mis muu võikski viia peaaegu maailma veerel paiknevasse kolkakülla.

Seljakott seljas, sülearvuti ühel ja fotoaparaat teisel õlal, kummardas naine uppilennanud kohvrit püsti tõstma.

“Oh sa vana raisk!” Arvutikott sadas teetolmu ja peaaegu püsti vinnatud kohver sellele järele.

“Kuradi kurat ma ütlen!” lendasid ürgmehelikud vandesõnad hapra naise suust teeäärsesse kadastikku.

Tuhmi pilguga vaatas nende teelesaatja jalge ees lebavat lasu. Ohkas ja hakkas kõigepealt reisikohvrit kergitama. Kes pagan küll sundis mind asju just kohvrisse pakkima? Oleks võinud mäletada, et see tee pole mingi peegelsileda asfaldiga trotuaar.

Aga oma süü, nüüd tuleb seda paarikümnekilost koormat veel tervelt neli kilomeetrit kuidagi järel lohistada, tuulevaikuses hõljuv tolmusaba taga. Bussipeatusest Saunavitsale on just nii palju, ei meetritki vähem. Ega rohkem.

“Seda, et ... saan ma äkki aidata?” Hääle peale viskus naine vibuna püsti. Teisel pool teed seisis mees, kes nõjatus kadakate vahel kõrguva üksiku pihlaka vastu. Eks linnud olid kunagi marja poetanud. Loomi enam kadastikus ei karjatata ja nii ta seal kasvab, iga aastaga vaksa võrra taeva poole.

“Uhh, te ehmatasite mind!”

“Noh, seda ma nüüd küll ei tahtnud. Ah jaa. Tere.”

“Tere jah,” ilmus naise näole ettevaatlik naeratus.

“Et ma aitan siis või?”

Mõlema pilgud maandusid pagasil teeroopas. Vastust ootamata astus mees pervelt teele ja haaras kohvrisangast.

“Päris raske teine.” Juuspeene tolmukihiga kaetud arvutikoti viskas ta õlale. “Hakkame siis minema või?”

“Kuhu?”

“Eks ikka sinna, kuhu sa teel oled – Saunavitsale.”

Nagu puuga oleks pähe saanud, tundis naine. Saunavitsale jah. Just.

“Aga teie? Kuhu teil on vaja minna?” Lapsepõlvekodust kaasa saadud kasvatuse mõjul teietas naine võõrast, olgugi et too teda sinatas.

“Saunavitsale.” Põgus naeratus muutis mehe päevitunud näo veelgi mehelikumaks. Justkui iseendale kinnituseks lisas ta tasasel häälel: “Ega seda teed mööda mujale pääsegi.”

Pikkade sammudega hakkas ta astuma. Ratastel kohver tema järel veeres hoolimata ebatasasest pinnasest vaat et lausa kõrinal.

“Tuled ka või?” seisatas mees mõnekümne meetri järel ja heitis pilgu selja taha. Ning kõndis siis pika sammuga edasi. On see ikka seesama jonnakas kohver, mis vaid veidi aega varem naise käe otsas pidevalt külge maha tahtis panna?

“Ah jah. Seda et. Muidugi. Just.”

Üks ühes, teine teises rattaroopas, astusid nad tükk aega vaikides.

Mehe matkasaabastes jalad põntsusid rütmiliselt, justkui metronoom. Ikka üks ja teine, üks ja teine. Kulunud teksades sportlikud sääred näisid tundvat iga teekonarust, päikeses pleekinud heledad juuksesalgud liikusid sammude taktis kaasa. Kiire kõrvalpilguga fikseeris naine teekaaslase paremal õlavarrel siugleva tätoveeringu. Mm!

“Ega sa mind vist ei mäleta. Ma olen Peeter. Unnaku Peeter.”

“No ei või olla. Peeter! Sina?” veeres jahmatus üle naise näo.

“Mina jah.”

“Issake, oled sina alles muutunud!”

“Sina ka, Laasu Signe. Patse pole enam ja...”

“Patsid! Need kadusid koos noorusega.”

“Misasja? Kui vanaks sa siis ennast õige arvad olevat?”

“Et kui vana? Noh, Kihnu Virve ütleb, et süda on nooruse värav.” Naise silmadest paistis naer. “Aga tegelikult ... ega ma oma vanust ei häbene, mõne nädala pärast saan nelikümmend.”

“Õige jah, sa olid ... ja oled praegugi minust kuus aastat taga.”

“Taga, ikka ja alati taga...” Tavaliselt jäid vanemad poisid noorematele tüdrukutele silma ja meelde, aga Peeter oli Signe mälust justkui pühitud. Õnneks kerkis mõttepausina tõlgendatavate hetkede jooksul naise mälusopist üles üks ühine lapsepõlveseiklus – justkui päästev koolikell.

Järgneb