Suveromanss Saunavitsal 14.

Kibuvitsahekk sai kaunis, Signe keha aga nägi tükk aega välja selline, nagu oleks teda hobuse järel mööda asfalti lohistatud.

Ent valgeõieline põõsas meeldis talle sellegipoolest, eriti siis, kui õied olid täies ilus ja äsjasadanud vihmapiisad kroonlehtede servadelt vastu helkisid. Kui hoolega uurida, võis neis isegi lähedalasuvate objektide peegeldusi näha. Korra oli Signe ühe niisuguse vahva peegelpildi kaamerassegi püüdnud.

"Ma käsin eile Andresega poes. Sa ei tulnudki?"

"Kuule jah, natuke vara oli minu jaoks. Magasin alles."

"Andres rääkis autos su kelmikast karumõmmidega öösärgist," itsitas Kaari.

"Pidžaama on see, mitte öösärk!"

"Vahet pole, karud jäävad samaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis küsida, mis suhted sul Peetriga on?"

"Mis suhted? Mingeid suhteid pole. Me ju alles saime üle hulga aja kokku."

"Ära aja, ma näen küll, mis pilguga ta sind vahib."

"Kuule, ole nüüd! Sa näed tonti seal, kus seda kohe kindlasti pole."

"Sa seda ikka tead, et Peeter ja Andres omavahel eriti läbi ei saa?"

"Kust pagan ma seda peaks teadma? Mis neil siis häda on?"

"Sellest on ikka aegu tagasi, aga ununenud pole vist midagi. Andres on Peetri eksabikaasa eksabikaasa."

"Misasja? Kelle eks?"

"No lihtsamalt öeldes oli nii, et Andres lõi Peetrilt ta esimese naise üle, abiellus, elas mõned aastad, tegi kaks last ja jättis siis noorema pärast maha."

Uskumatust paistis ilmselt Signel näost välja, sest Kaari kiirustas kinnitama: "Ausõna! Päriselt ka!"

"Kuule, aga nad ju töötavad koos?"

"No mitte väga. Andres on omanik, aga oma firmade igapäevaeluga ta suurt kokku ei puutu. Ja Peeter on selline poolvabakutseline, toimetuses käib nii harva kui võimalik."

"Kust sa seda kõike nii täpselt tead?"

"Noh, ma ju suhtlen nendega ammu juba ja ... ma olen..." takerdus Kaari ja ajas end väravalt sirgu. "No ma justkui käin Andresega või nii."

Misasja? Kui Signe oleks Laigu Ella olnud, oleks tal lõug selle koha peal suurest jahmatusest plaksti vastu rinda lahti kukkunud. Kaari pole ju üldse Andrese tüüp. Või on? Nojah, tegelikult on küll, kui lähemalt vaadata. Ülimalt naiselik, mitte just hiilgavalt tark, aga rumal ammugi mitte. Lopsakas, maitsekalt riides. Jah, kena, seda ta on.

"Ah sedasi," suutis Signe end lõpuks kogudes kohmata. "Ammu siis juba või?" Justkui sel mingit tähtsust oleks. Aga midagi pidi ju ütlema.

"Kolm kuud juba." Kaari hääles oli uhkust. Ja väljakutset.

"Ja Peetriga polegi sul mingit asja?"

"Issand, ega ma mõni sihuke pole! Kahte meest korraga mina ei pea!"

Jah, see tundus loogiline. Ja täitis Signe pea justkui iseenesest teatud sorti lootusega. Ehk? Ehk. Kui tahan. Aga võib-olla ei taha. Näis.

Tasasel suhinal peatus Signe selja taga külatanumal must tumedate klaasidega maastur. Audi vist, jõudis naine silmata. Veel enne, kui ta autos istujate üle aru pidama jõudis hakata, klõpsatasid uksed lahti ja mehed astusid välja: Andres rooli tagant ja Peeter kõrvalistmelt. Nagu oleks kuulnud, et üle aia juttu ajavate naiste kõneaineks on nemad.

"Tere, tüdrukud!" hõikas autojuht laia naeratusega, kaassõitja vaid noogutas.

"Mõtlesime, et kutsume teid sõitma ja sööma. Kanaveres avati hiljuti üks üsna hea söögikoht, möödunud nädalal käisin. Laine loksub laua alla ja kartulivorm kitsejuustuga on jumalik," rääkis Andres Kaarile lähenedes. Täieõigusliku omanikuna libistas ta käed naisele selja tagant ümber ja andis kaelale miilustava musi.

Taevake, justkui armuvalus teismeline, ei suutnud Signe mõtteid pidama saada. Kaari aga näis selles poosetavas embuses end tundvat justkui kass päikeselaigus ning nautis täiega.