Eterniit oli katustel asendunud pleki ja laastudega, isegi üks rookatus vilkus ranna poolt paista. Miks nad küll selle tegid, pidas Signe omaette aru. Pole siin kunagi nii palju roogu olnud, et sellest katuseid oleks tehtud. See ikka rohkem saartele iseloomulik ehitusmaterjal.

Muru oli õuedes ühtlaselt ülimadalaks pügatud. Lahingud selle üle, kas laupäeviti-pühapäeviti võib muruniitjaga pläristada või ei, käisid külas juba mitu kevadet. Nii oli Signe Vollilt kuulnud. Kui jaanipäevaks kokkuleppele ei jõutud, jäi sõda soiku ning algas taas uue hooga uuel kevadel. Lõppu ei näinud veel paistvat.

Laasu õu, tundus Signele, on vist ainuke, mida igal nädalal kaks korda üle ei põristatud. Sest nad lihtsalt ei käinud nii sageli siin. Kui Volli juunis-juulis tuleb, on rohi juba nii kõrge, et seda muruniidukiga rünnata pole mingit mõtet. Vikatiga niitmiseks aga just paras. Ja siis ta seda teebki. Mõnuga, vanaemast jäänud hea õhukese tera ja kerge varrega riist käes.

Ei, üks oli siiski veel hullem. Kivimetsa. Seal ei käinud vahel mitu aastat keegi ligigi. Kui tulid, udjasid kuidagiviisi mingi raja väravast ukseni sisse, käisid mööda seda kaks päeva ja kihutasid tagasi. Sinna, kust olid tulnud.

Viimased kolm maja küla lõpus olid uued. Ja issand kui inetud! Nagu mingid vormist välja vajunud kolelossid. “Ei tegu ega nägu,” oleks vanaema öelnud.

Kuna õuedes kedagi silma ei hakanud, uudistas Signe uusehitisi häbenemata. Vaadata ikka võib, lohutas ta ennast juhuks, kui keegi peaks seda vahtimist nägema. Krellroosa lameda katusega kuubik, üks otsasein ja tänavapoolne külg klaasist, oli Signe meelest õudusttekitavalt inetu. Aiapoolsel seinal rippus suur valge kast, ilmselt õhksoojuspump. Nojah, moodsad inimesed ahju kütta ei viitsi. Uhh, väristas ta õlgu. Kes küll sellises jubedikus elab?!

Kohatust vaatepildist eemale kiirustades lisas Signe sammule pikkust. Kadakate vahelt vilkuv meri kutsus jalad sörgile. Kergelt lõõtsutades jõudiski ta mõne minuti pärast neeme tippu. Selja taga kadakamüür, ees ja kahel pool külgedel lõpmata avarus ja päikeses sillerdav merevesi. Kallas endiselt kivine, suuremad mürakad siin-seal vees, kaldakivid vähe väiksemad. Just parajad, et ühelt teisele hüpeldes neemele tiir peale teha, ja siis jälle tagasi keksida. Kuiva ilmaga väga mõnus. Jalad haakuvad kenasti kivide külge, saab hästi tõugata. Udu ja vihmaga aga tuleb ettevaatlik olla – vesi teeb kivid libedaks. Valu, mis kord kahe kivi vahele libisedes ja sinna kinni jäädes jalga mööda üles sähvatas, polnud veel meelest läinud.

Ja päris neeme tipus on pisike lapike liiva. Signe kõige-kõige lemmikum koht kogu külas ja tervel poolsaarel.

• Kurat, kes see siis nüüd on? Liivale laiali laotatud tekil istus mees, heledad juuksed kerges suvetuules liikumas. Peeter. Unnaku Peeter, ajas Signe kuju koju. Niipalju siis unistusest veeta pärastlõuna uhkes üksinduses.

Just siis, kui ta hakkas ringi pöörama, et endale mõni teine paradiisipaik otsida, keeras mees küljetsi sisemaa poole ja silmas liginejat.

“Näed sa – inglid kesapõllul, või kuidas see oligi!”

“Kus sa neid ingleid näed?” vaatas Signe selja taha ja mui­gas poole suuga. Imelik tunne käis kõhus ringi. Ühelt poolt rõõm ja teisalt justkui nukrus. Et meest kohtas ja et see ta salapaiga hõivanud on.

“No eks ma ikka sind silmas pidasin,” sõnas mees ja patsutas kutsuvalt enda kõrvale tekile.

Kutsest suuremat välja tegemata võttis Signe kotist oma teki ja laotas Peetri oma kõrvale, peaaegu servapidi kokku. Kaugemale polnud võimalik panna, sest liivalapp oli nii väike.

“Kui tohib küsida, mis asju sa siin ajad?”

“Ah. Niisama vaatan ja mõtlen. Ma ikka vahel käin siin. Hea rahulik koht.”

Rahulik koht, seda muidugi. Egas see muidu Signe meelispaik olnud.

“Ja mis mõtted need siis on, mida sa siin mõtlemas käid?”

Jätkub

Jaga
Kommentaarid