Üks meie nõudmisi on lähtunud sellest, et tahtsime sarnaselt IRLi kavaga (erakonda kuulub ka Aaviksoo ise – toim) tõsta nooremõpetaja palga 2014. aastaks Eesti keskmise palga tasemele (keskmine brutokuupalk oli 2011. aasta IV kvartalis 865 eurot – toim).
Võttes aluseks rahandusministeeriumi koostatud prognoosi, jagasime küsitud palgatõusu kolme aasta peale ära.

Selle järgi oleks nooremõpetaja palk pidanud praegu olema 729 eurot. Õpetaja palk oleks pidanud 1. jaanuarist olema 772 eurot. Seda on ju tunduvalt rohkem kui 700, on ju?

On tõesti!

Loomulikult pole see 700 eurot veel lahendus. Hea on aga see, et esimest korda pakub valitsus ka omalt poolt midagi välja. 

Siiamaani käis ju vaid niisugune jutt, et vaatame, kuidas saab, tuleb kasutada kohalikke reserve, ümber korraldada koolivõrk jne. 

See 700 eurot, olgu ta meie arvates vähe ja ministri arvates palju, on vähemalt midagi, millest on võimalik alustada. 

Järgmisel nädalal pärast streiki pöördume võimu- ja valitsusorganite poole ning teeme ettepaneku alustada palgaläbirääkimisi. Kuhu me selle rääkimisega jõuame, on iseasi. Kuid esimest korda on selle valitsusega millestki rääkida.

Ehk võiks siis streigi ära jätta?

Ei, ei mingit ärajätmist! See ei tule kõne allagi! Ja kui järgmised palgaläbirääkimised ei peaks mingit tulemust andma, eks siis vaatame, mis saab. Seda otsustavad õpetajad ise, kui pikalt ja laialt asi ette võetakse.

Aaviksoo ütles, et teie nõudmiste täitmine võtaks riigieelarvest miljard krooni.

See on demagoogia. Ega me ole oma nõudmisi üles lugenud mõttega, et kõik peab olema lahendatud 2012. aasta jooksul.Kui jaotame selle mitmele aastale, pole asi hull. Me saame aru, et kõiki küsimusi ei ole võimalik ühe aasta eelarvest lahendada.

Jääte nõudmistele kindlaks?

Meie nõuame 20% palgalisa. Mitte midagi muud me praegu välja pakkuma ei hakka.

See arv pole lambist võetud, vaid põhineb sellel, et 8%, mis 2009. aastal õpetajatelt ära võeti, antaks tagasi ja lisaks 12% palgatõus. See võtaks 0,56% käesoleva aasta riigieelarvest. Selle leidmine pole majanduse, vaid poliitika küsimus. Kui ei taheta, siis ka ei tehta. Kui tahetakse niisama loba ajada ja eelistustest rääkida, siis seda tehaksegi.