Taagepera: Mida rohkem mängijaid valitsuses, seda raskem otsustada
Eesti praegust olukorda silmas pidades tahaksin meenutada üht Hando Runneli luuletust: "Mis on me pääl, / kas jumalate viha, / et jätkub jonn, / et raisku tükib liha..."
Hea meelega vastaksin, et jumalaid pole olemas, aga see oleks alustuseks liiga järsk. Pigem väidan, et kui jumalate viha on Eesti peale langenud, siis on see ka kogu maailma peal.
Tuleme siis tagasi maa peale, lausa Toompeale. Valitsuste langemised-vahetused on ju demokraatlik, euroopalik nähtus. Kahe sõja vahelises Eestis vahetusid nad sagedaminigi.
Muidugi. Ei oldud ju veel harjutud demokraatliku asjaajamisega. Ja mitte ainult Eestis. Belgias on ka hiljuti olnud olukordi, kus valitsust pole kuude kaupa kokku saadud.
Pealegi - valitsuste vahetudes jäävad ju kantslerid ja muu ministeeriumi bürokraatia kohtadele, järjepidevus säilib. Liigne stabiilsus näitaks paratamatut mandumist.
Samas, näiteks Botswanas ei ole demokraatlikus olukorras valitsus vahetunud ligi 40 aasta jooksul.
Kas peaksime sealse demokraatliku olukorra asetama jutumärkidesse?
Kuidas võtta. Mõnede jaoks küll. Samas on seda liigitatud ka maailma 36 demokraatliku riigi hulka.
Nii või teisiti - üle 10 aasta püsiv valitsus oleks ilmne rutiin. Kui Eesti juurde tagasi tulla, siis võiks meil ju selline valitsus küll olla, kes üle nelja aasta pidama jääb.
Majanduskriis on käes ja üha rohkem kätte jõuab. Kas on praegu õige aeg n-ö koolmekohal hobuseid vahetada?
Minu arust ei ole aeg õige. Hämmastav, et ei tehtud mingeid järeleandmisi.
Neist keeldumiste põhjused tuletavad mulle meelde Stalini väidet oma toonastele "liitlastele": "Mina isiklikult oleksin valmis järele andma, aga Ukraina ei salliks seda." (Stalini ettekääne, millega ta püüdis jätta endast demokraadi muljet. - Toim.)
Meie valitsusel oleks tulnud teha kõike natukene, paari protsendi kaupa. Et seltskond kokku jääks. Niimoodi talitades oleks võinud kokku hoida üsna kena kopika, ilma et keegi oleks pidanud liialt järele andma.
Poliitika on ju kokkulepete ja kompromisside kunst.
Staliniga seoses tulebki meelde üks tema tolleaegseid "liitlasi" Winston Churchill, kes olla öelnud: "Inglismaal ei ole sõpru, Inglismaal on huvid." Kellel võiks kellega praegu huvi olla ühises poliitilises voodis?
Vaevalt et Churchill seda esimesena ütles. Ja ega huvid alati sõprust või usaldust välistagi. Külma sõja ajal ju tuumasõjaks ei läinud. Üks "sõber" siiski usaldas teist. Et tee aga pealegi üht sorti tempe, vaevalt et sa teist sorti tempe tegema hakkad.
Nii ka meil. Parteid peavad ju parteidega ka edaspidi asju ajama. Kui sa nii ei käitu, võid ennast auti mängida. Üldse tuleb teada, millal üks väike temp läheb üle suureks sigaduseks, mis sulle hiljem kätte maksab.
Veel kord Stalinist. See paranoik olla tihti juurelnud, kellele on see kasulik. Kas saame meiegi hetkel nii küsida?
Kasulik? Mis mõttes? Mis aja jooksul? Kas lühi- või pikaajaliselt? Need on tihtipeale vastuolus.
Võib ju võtta endale lühiajalise päikeselaenu, pikaajaliselt võib see muutuda päikesepistelaenuks.
Kelle võiks valida praegune koalitsioon kolmandaks partneriks?
Võiksin korrata seda, mida televisioonis tihti tähtsa näoga korratakse - võib minna nii, võib minna naa. Üsna kindlalt võiks välistada koalitsiooni näiteks loomasõprade erakonnaga, mida minu teada ei eksisteeri. Muid võimalusi on igasuguseid, kuni vähemuskoalitsioonini välja.
Hiljutine tüliküsimus saadeti Stenbocki majast uhke autoga Ärma tallu, kust president oma arvamuse sama uhke autoga tagasi saatis. Kuidas te sellesse suhtute? Pean silmas presidendi arvamust, mitte autot.
President ütles ju selgesti: tehniliselt ei ole valitsus langenud. Moraalselt on see aga uus mäng. Koalitsioonileping ei kehti, kui üks partner on mängust väljas.
Kuidas oleksite teie presidendi asemel käitunud?
Rahulikus olukorras ütleksin, et oleks kena, kui peaminister lahkuks. Praeguses olukorras tähendaks see aga ajakaotust. Aega oleme aga niigi kuude kaupa kaotanud.
Oluline on, et keegi pingeid veelgi rohkem üles ei kruviks. Läti president seda näiteks läinud aastal tegi. Presidendi ülesanne on pigem rahustada.
Kui veel oletuste maailma jääda, siis kuidas teie käitunuks peaministri asemel?
Hmh... huvitav küsimus. Peab järele mõtlema. Noh, ütleksin, et annaksin lahkumisavalduse, mis ei tähenda seda, et praegune peaminister seda tegema peaks.
Jutud käivad, et sotsid läksid liiga popiks kätte, nii tuligi neid rappida. Küll Ivari Padar oma tõnissonliku hakkamise, Jüri Pihl politseiliku loomuse ja Urve Palo kas või oma jalgadega.
Võtke see viimane näide tagasi, või me peame Padari ja Pihli jalgadest ka rääkima.
Neid ma pole näinud, võtan tagasi.
Pole minu asi urgitseda. Olen ju ka olnud mõne korra poliitikas ja üsna tihti on mullegi omistatud põhi- ja tagamõtted, mida ma uneski näinud polnud.
Pean seda oletama ka teiste puhul. Otse vastates: ma ei arva, et sotsid kusagil üle on pingutanud.
Keskpartei tuli välja koguni ideega moodustada midagi rahvusliku ühtsuse valitsuse taolist, apoliitilise peaministriga pealekauba.
Seinast seina valitsusi moodustatakse tavaliselt üsna erakorralistes oludes.
Nagu näiteks?
Nagu näiteks Eestis pärast detsembrimässu 1924. Aga kaua see ei kestnud. Oli rohkem sümboolne.
Meil tuleks aru saada, et praegu ei ole tavaline poliitiline olukord. Majanduslik seis on ikka väga sant. Kui veel rohkem mängijaid mängu võtta, muutub otsuste tegemine raskemaks.
Nüüd tuleks olla riigimehelik. Suurt koalitsiooni võiks ju Eesti harjutada, aga pisut rahulikumal ajal.
On ju tunda neid opositsiooni ettepanekuid, mis on selgelt mõeldud valitsuse nöökimiseks. Aga on muidugi mõistlikke ka.
Samas, kui juba [Rahvusvaheline Valuutafond] IMF soovitas kaaluda tulumaksu tõstmist (ja see ei ole ju teab mis pahempoolne organisatsioon), siis ei peaks valitsus end positsioneerima sellest veel paremale poole.
Kuidas suhtuda apoliitilisse peaministrisse?
Soomes tuli Urho Kaleva Kekkoneni [presidendiks oleku] ajal ju ette küll n-ö ekspertide valitsust.
Kekkonen suutis kõikide erakondade nööre pingul hoida. Eks tal vahepeal võiski tuju tulla tekitada ilma erakondadeta valitsus.
Kui meil oleks Riigikogu, kes saaks hakkama 2/3 enamusega presidendi valimisega, siis näitaks see, et on olemas teatav koostöötahe ja -oskus. Praegu seda ei ole.
Ja lõppude lõpuks peavad ka ekspertide valitsuse otsused saama parlamendis heakskiidu.
Millal kriis lõpeb? Või oleks see liiga naiivne küsimus?
Tohib vastata mitte politoloogina, vaid kui keskmine arukas lehelugeja?
Seda mõistetavam on vastus lugejale.
Mulje on, et USAs on n-ö põhi juba saavutatud. Tõsi, see põhi võib olla väga lame. Börs hakkab seal juba tõusma. Samal ajal kui see vaikselt tõuseb, on tööpuudus ikka veel üha süvenev. Aga kui seal mingit prohmakat juurde ei tule, on põhi käes. Muidugi on kriis Euroopas tõsisem kui Ameerikas. Meile toob sügis uusi raskusi. Külmade tulekul kaovad suvised töökohad.
Kuidas rahvas, valijad, lehelugejad, käituma peaksid?
Nii nagu riigitegelased, ajakirjanikud ja kõik ülejäänud. Mitte ajama asju puht lõbu pärast veelgi teravamaks. Igasuguste uuristamiste asemel mõtlema häid mõtteid ning hoiduma teravatest ja järskudest sammudest.
Kes võiks olla (järgmine) hea rahandusminister?
Tundub, et Aivar Sõerd sai selles ametis omal ajal Euroopast üsna häid hinnanguid.
Kas Ivari Padar ei saanud hakkama?
Sai küll.
Kurjad keeled räägivad, et aasta lõpul ulatub meie tööpuudus 20%ni.
Praegusest kümnest on see arv sügiseks igatahes suurem. Tõsi, need, keda on tahetud vallandada, on juba vallandatud, aga kui palju firmasid suve jooksul pankrotti läheb, ei tea keegi.
Jääb mulje, et selles suures majanduskatlas on kõik käpuli. On mõni riik ka, kellel vähegi paremini läheb?
Kahju jah, et pidevalt mainitakse, kellel kõige hullemini läheb. Millal te näiteks viimati Kanada majandusraskustest kuulsite?
Polegi kuulnud.
See riik suutis kriisist eemale hoida.
Ometigi lõunanaabriga nii seotud.
Aga ei ostnud USA võlapakette ja pankadel olid pidevalt pidurid peal.
Oli see tarkus või juhus?
Pigem tarkus. Teine selline tark on Liibanon. Seal oli üks majanduse eest vastutav mees varem töötanud New Yorgi börsil.
Ega tal sugugi kerge olnud pidevalt ebapopulaarseid otsuseid läbi viia. Meil kõigil on põhjust järgmisel korral vaadata, mida Kanada ja Liibanon sel ajal tegid.
Kuidas ise kriisi ajal hakkama saate?
Saame abikaasaga California ülikooli pensioni. Meie elustiili ei ole kriis eriliselt muutnud. Aga kui oleksime omal ajal meie California majale veel ka teise hüpoteegi võtnud...
Üks siis juba on?
Juba kinni makstud. Aga kui selle võrra oleksime rohkem laenu võtnud, et osta veel teine ja kolmas maja, siis oleksime kaotanud kõik.
Nii kolmanda kui teise maja?
Esimese ka.
Üks mõte on mul veel, kui tohib. Oli meil siin hiljuti idee, et Eesti peaks jõudma Euroopas viie esimese hulka. Ma ei saagi täpselt aru, miks me just viie hulgas peaksime olema. Kümnes koht oleks ju ka kena.
Et viiendaks tulla, peame keskmiselt rohkem energiat kulutama, et rikkaks saada. See teeks õnnetuks. Peab aru saama, et natuke raha on vaja, et end hästi tunda, aga liigne teeb liiga.
Vähem kui kahe nädala pärast saadame kuus tarka Euroopasse. Ühed väidavad, et sinna tuleb saata need, kes asja tunnevad, teised, et need, kes kodus midagi teha pole suutnud.
Kui 20 aastat tagasi Eestisse tulin, oli ka kuulda hoiakuid, et ju ma siis välismaal hakkama ei saanud, miks ma muidu siia tulin.
Üks soov oleks küll: Euroopa Parlamendis peab oskama heal tasemel inglise keelt. Prantsuse keele nõue on eesti koolide õppekavade puhul ehk liiga palju nõutud. Oskusi saab õppida ka kohapeal, aga kehva keelega saab hakkama ainult istungeil, lobitöö on null.
Samas on muidugi ka neid, kellel mitmed keeled suus, aga lobitöö ikka null.