Taagepera: Päikesepiste laen on ebatervislik
Paljudel on praegu küsimus, et alles oli Eesti maailma edukaim riik, nüüd räägitakse kokkuhoiust, säästmisest, koondamistest, peost suhu elamisest. Kas valitsus valetas rahvale, et kõik on väga hästi ja läheb paremaks?
Lihtne valetamine on, kui ütled ühte, kuigi tead teist. Siis vähemalt keegi teab tõde ja käitub vastavalt. Hullem on, kui valitsus enne paneb iseennast mõnusat luulu uskuma ja seejärel ajab rahvale umbluud nii-öelda siiralt.
Oli majanduslangus tõesti midagi niisugust, mida ei saanud ette näha?
Muidugi oli ette näha. USAs oli langus juba aasta eest alanud ja on ammu väidetud, et kui USA aevastab, siis Euroopa saab kopsupõletiku. Noh, loodame, et pääseme bronhiidiga.
Me ise rahvana uskusime vaid seda, mida uskuda tahtsime, läksime ise omaenese võimendatud müüdi ohvriks.
Enamik paistis küll uskuvat. Rahvas oli oma valitsust väärt. Ja osa usub edasi - need, kes veel praegu uut laenu kaela võtavad. Päikesepiste laen on eriti ebatervislik.
Kui tähtis on üldse pidev enesekiitmine, enda upitamine mõttega, et oleme maailma kõige edumeelsem, internetiseeritum, haritum, kõige kiiremini arenev rahvas?
Millal saame öelda, et oleme keskmiselt terve, sõbralik, usaldav ja õnnelik rahvas? Üle- ja alaväärsuskompleksid on sama mündi eri küljed. Soovitatav on hinnata end kainelt, kerge kaldega optimismi poole. Seada optimistlik siht selle osas, mis elus tõesti loeb, ja näidata vahendid ning ajakava, millal kuhu jõuda. Rikkus iseenesest ei ole selline siht.
Kas võib osutuda tõeks, et praegune kukkumine polekski tegelikult nii suur, kui me ei kujutleks end nii kõrgel olevat?
Ma ei tea, mida "meie" praegu kujutleme. Majanduslik kitsenemine tuleb, ei maksa aga sellest samavõrra paanikasse minna kui aasta-kahe eest ülemeelseks mindi.
Mil määral peaksid pangad jt laenuandjad vastutama olukorra (koduta jäämine, pangalt alla hüppamine) eest, mille nad inimesi laenule kihutades on tekitanud?
Mis määral kihutasid pangad ja mis määral kihutasid inimesed iseennast - ja eriti üksteist vastastikku? Mulli lõhkedes läheb mõnigi pank tihti põhja, sest ka pangad jagavad üldisemat rikastumise hüsteeriat. Nii et sellele küsimusele ühtset lihtsat vastust pole.
Milline on riigi jõud seista vastu inimestele lausa laenu pealesurumisele, meelitamisele, ahvatlemisele näiteks SMS-laenu andjate poolt? On see võimalus näiteks panna plakatid: "Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Sinu Eesti Vabariik."?
Praegu on väljas plakatid "Tapvalt kallis". Vaatame, kui kiiresti see suitsetamist kahandab. Kui palju riik saab inimest tema enda vastu kaitsta, ilma ahistamata tegevusvabadust? Kuldset keskteed nende vahel polegi. Kui palju riik peaks aitama kopsuvähiga suitsetajaid või lolli laenu võtjaid? Vähe ja vastumeelselt.
Mille abil ja kui kiiresti suuta ühiskondlik mõte taas edurööbastele suunata?
Kui edurööbaste all mõtlete peamiselt majanduslikku kasvu, siis küsige neilt, kes on seda usku.
Kas näete, et valitsus on endale loorberite kaela riputamise tuhinas rahvast tegelikult petnud? Kes oleks pidanud ütlema, et viie rikkama sekka jõudmine on tegelikult võimatu, meie majandus kasvab ainult laenurahaga?
Mitte keegi ei peaks seda ütlema, enne kui küsib, kas see oleks üldse soovitav, kui selle peidetud hinda vaadata. Euroopa viie rikkama hulka jõuda - selleks pole Reformierakond pakkunud ei ajakava ega vahendeid, peale selle, et rügame senises vaimus edasi. Ei öelda ka, millist 20 riiki
peame kamandama seisma jääma, nii et saaksime neist mööda minna.
Kõige tõsisem on aga ikka see, et siht ise on hale. Mis kasu on rikkusest ja luksusest, kui tervis ja inimsuhted on läinud ületöötamise ja alausaldamise nahka? Jah, Eestis on veel palju neid, kel ka rahaga ostetavat rohkem ära kuluks. On aga päris palju ka neid, kes ei saa aru, et neil on seda prahti juba küllalt ja nüüd on hetk oma aega panna mujale kui rohkema raha saamisele ja laiaks löömisele.
Ise olen loobunud kopsakast lisapensionist, mis 10 aasta eest sülle vajus. Oleks heaolu jaoks liiga palju olnud.
Kui majanduse olukord halveneb, kas see võib siis suunata sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi suunas või rohkendada nende poliitiliste jõudude ridu, kes nii muukeelseid elanikke, Nõukogude aja tagaihalejaid või lihtsalt pettunud räuskajaid tunduvad esindavat?
Vaevalt sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi suunas, sest sotsid on end järjekordselt parempoolsesse valitsusse mähkinud, kus Reform nad jälle patuoinasteks manööverdab.
Tõsi on aga, et venekeelsed võivad tunnetada, et majandussurutis pitsitab neid keskmisest rohkem. Võime hakata taga nutma seda aega, mil nad Keskerakonna poolt hääletasid. Rahvussuhted võivad pingestuda. Aeg nende lappimiseks oli kohe pärast Eesti riigi võitu mullu kevadel, ent peaminister Andrus Ansip jäi loorbereile mõnulema.
Kunagi kirjeldati revolutsioonilist olukorda nii: alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa elada vanaviisi; töötava rahva olukord on järsult halvenenud ning revolutsiooniline meelsus tõusnud. Kas tänapäeval võiks veel revolutsioone tekkida?
Maailmas muidugi, sest on muidki revolutsioonilisi ajendeid kui tehasetööliste olukord. Revolutsioone teevad noored. Neid on Eestis halevähe.
Kui suurelt näete Eesti poliitikas Moskva kätt ja mida ennustate sellele tulevikuks? Kust võiksime seda otsida näiteks aasta pärast?
Moskva tegi meile suure teene sellega, et pronksiöö tuhinas transiidi külmutas ja sellega Eesti kuumenevat majandust õigel ajal jahutas. Kas kujutate ette, kuidas asjad siis oleks, kui transiit oleks aasta eest rõõmsalt kestnud-paisunud ja kui Moskva oleks transiidi läbi lõiganud alles nüüd, kus majandus on niigi languses? Ei maksa siiski lootma jääda, et Moskva käsi meid ka edaspidi meie endi käest päästab.
Kas Eesti peaks kartma, et Venemaa võib proovida Gruusias võimule tulles "venekeelse elanikkonna huve" kaitsma ja nende "turvalisust tagama" ka muudes nn lähiriikides?
Kartma - mitte. Arvesse võtma küll. Ja suhtuda ka räigeisse provokatsioonidesse kainelt. "Mis nad siis tulevad meie õuele" pärineb leebemast loost.
Mil määral peaksime hoolitsema mulje eest, mille me ülejäänud maailmale jätame? Kas Eesti suuruse sääse pinin kusagil üldse üle karu möiratuste kosta võiks?
Eesti pole sääsk. Eesti rahvaarv ja majandus on sajandik Venemaa omast. Pruunkaru kaalub kuni 200 kg. Otsige siis võrdluseks mõni 2kilone lennuvõimeline. Näiteks kurg. Ja kes kurge kirvega püüab?
Muljega maailmas on mõtet arvestada, seda paljude muude tegurite kõrval. Halba muljet tekitada pole mõtet, kui sellest väikese vaevaga mööda saaks.