Taimetarga taevavõtmed 12.
Küll siis olin tähelepanelik ning või tegemise juures pöörles võimasina vänt palju kiiremalt. Ega see võitegemine olnudki lastele nii kerge, sest nõudis pikemat vända külge jäämist ja see tüütas. Aga ema me püüdsime siiski aidata. Tasuks saime võileiba värske võiga. See maitses siis imehästi. See oli ka peaaegu kõik, kus me võid saime – kõik või läks linnasakstele, mõnikord ka mõisa. Vahel harva tuli pühapäeval või ka lauale, kuid selliseid juhtumeid oli üliharva.
Vankrile pandi mõned tuustid värskeid heinu – tuustid valmistati rehealuse põrandal, kus isa oli tuustikeeraja, meie aitasime mauku saputada, et heinad hästi keerduksid. Tuustidena oli heinu kergem turustada, sest tuusti, mille raskus oli enamikus 20 naela ümber, sai kergesti turult ära viia. Heinakoorma otsa pandi võivitsikud mitmesuguses suuruses, munakorv või lihtne pütt, kus aganate sisse olid pandud munad. Ning sõit algas õhtupoolikul kella 5–6 ajal.
Esimene linnaskäik
Mäletan veel väga hästi, kuidas sõitsime emaga heinakelgu otsas maanteel mööda teistest lastest, kes tee lähedal kivi ääres mängisid oma kannidega. Vaatasin siis uhkelt teistele ema kõrvalt. “Meie läheme nüüd linna!” hüüdsin mänguseltsilistele ning vaatasin veel eemalt tagasi, kas lapsed meile ka järele vaatavad...
Mul oli tee ääres küllalt ja küllalt vaatamist. Olin varem käinud maanteed mööda Kaberlani – seda maad on vaid 3 versta. Aga Tallinna oli 32 versta. Poiss küsis ja ema vastas ja seletas. Ema näitas ise üht ja teist, mis oli vähegi huvitav. Ent ärevus enne ärasõitu, liig palju muljeid ühe korraga ja varsti oli väsimus. Kääniku kõrtsi mäletan, siis sõitsime Sihimäest üles... Ema pani mind ilusti heinatuustide vahele magama. Ning vaibusid kõik teeäärsed uudised, suikusid silmad, mis tahtsid kõike vaadata ja teada saada...
Hommikul vara ajas ema mind üles: “Kusti, tõuse üles! Näe, linna saiasarved juba paistavad!” Ma ärkasin ruttu üles. “Kus need saiasarved on?” küsisin. Ema näitas muiates Tallinna kirikutorne, mis paistsid eespool. Ema oli söötnud vähe aega hobust Kärmu kõrtsi juures, oli ise veidi tukkunudki ja tõttas nüüd linna poole, et turu avamiseks, s.o kella 6 ajaks hommikul linna jõuda. Kärmu ja Iru vahel, kus hakkavad linnatornid paistma, ajas ta mind üles.
Iru mäest alla sõites näitas ema silla otsas mulle Iru ämma kohta – ämm seisnud Iru jõe kaldal põhjapoolsel teeveerul. Sinna suurele kivile olevat varem pandud istuma kõik need lapsed, kes esimest korda linna sõitsid. Nüüd aga ei saanud ema mind Iru ämmale enam panna, sest too oli Iru silla tegemisel pandud silla sisse. Ja mul jäi üks traditsiooniline toiming tegemata...
Me sõitsime sõiduga üle Iru silla, mis oli ehitatud üle laia jõe. Teisel pool silda oli kohe Iru kõrts, kus me ei peatanud – selleks ei olnud mingit tarvet.
Juba paistis selgesti meri ja Tallinn. Kirikutornid, kõrged majad, punased katused, kõik segamini. Tõesti oli Tallinn ilus, kui sõita sisse Narva maanteed mööda selgel päikesepaistelisel hommikul. Kuid lapse silm ei suuda haarata kõike, ei peatu kuigi kaua ühel esemel, vaid pilk eksib, tormab edasi, otsib. Ning viimaks on silmade ees ainult katuste räga üksikute kõrgemate kühmudega.
Ema seletab vaid kirikutorne, mida ta kõike tunneb. Näe, seal on keskel Toompää, tema kõrval Tõnismägi. Siis on teisel pool sadam laevadega. Ja lage meri. Meil ei olnud meri suur ega lai, vaid puha saared ja rannad. Siin aga paistab kaugele ikka meri ja meri...
Linnast ei mäleta ma enam kuigi palju. Turg oli siis veel Raekoja platsil. Turu lääneküljel olid väikesed poed, poodide ees oli rida turunaisi, kes müüsid mingit käsikaupa. Mäletan veel konkat, mis sõitis siis Vanaturu kaelast mööda kitsast Viru tänavat. Konka tuli meile vastu just Viru uulitsal ning emal oli tegemist, et seal voogava inimjõe keskel hobust juhtida. Kisa ja kära, hüüdmised, üksteise vahelt läbikäimised, omapärased riided, kübarad – kõik see ei mahtunud korraga vaiksest sarapikust ja kadarikust tulnud lapse pähe...
