See oli siis tavaline komme, et iga 5 kopika pealt anti 1 kopika eest lisaks. Ning meil kui lapserikkal perel kulus linnasaia viimiseks ikka oma 10 kopikat.

Kuni ema pagari juurest saia ostis, oli mul aega vähe ümber vaadata. Leidsin uulitsarentslist mingi plekist toosi, millel oli peal pildina punane vähk. Selle viisin koju ja kaua aega oli see meil lastel mängukanniks. Vist oli see kompvekikarp või mõne konservi alt, aga milliselt, see siis veel ei huvitanud.

Koju sõites mäletan veel Liivakandi järve, mis oli siis veel alla laskmata. Ka Jõelähtme kirikut sai imestatud, sest linna minnes magasin ma juba, kui neist mööda sõitsin. Ka suuri jõgesid ja neist üle ehitatud sildu - Iru, Koeralooga - imestasin. Kodus oli tükk aega teistele kõnelda, mis linnas nähtud.

Esimest korda kirikus

Ma olin vist aastat viis või kuus vana. Meilt käidi sagedasti pühapäeviti kirikus, sest Kuusalu kirikusse oli Haavakannult versta 8 ning jala käia ei olnud see vanematele inimestele mingi maa.

Pealegi saadi teel ikka mõne teise kirikulisega kokku, kellega võis juttu ajada ja siis lõppes kirikutee vahest ruttugi.

Enne oli kirik ka tähtsam koht, kust saadi uusi teateid kihelkonna elust, aga muidki uudiseid. Ka said seal kokku sugulased, et kuulda neilt üht ja teist oma sugukonnast.

Meil olid sulane ja tüdruk noored inimesed, samuti isa-emagi veel 30-40 vahel. Ema oli väga agar kirikus käija. Isa oli tubli laulumees ja ta armastas kirikus terve kogudusega seltsis laulda, olla üks ja sama kogudus, üks ja sama rahvas.

Ka kodus lauldi meil sagedasti kirikulaule. Minagi oskasin mitu viisi ning laulsin agaralt isale kaasa, aga ikka mehe häälega. Lapsehäält meil poistel ei tunnustatud - tütarlapsed laulsid vaid nii. Mul olevat olnud lapsena ilus hääl, aga ma olevat selle "ära laulnud". Juba Haavakannus. See võis ka õige olla selle laulmise viisi juures mehe häälega.

Isa oli meil musikaalne. Ta mängis võrdlemisi hästi viiulit ning oli poissmehena olnud isegi pulmades pillimeheks. Haavakannus meil siiski viiulit alaliselt ei olnud, aga vahel oli isal kellegi teise viiul, võib ka olla, et isegi enda oma. Igatahes mäletan, et kord tegi isa ise viiulipoogna: painutas pihlakakepi vähe looka, pani otste vahele hobusesabajõhvid ja poogen oligi valmis. Mängida sellega sai.

Ema meil viiulit hästi ei sallinud - tema oli juba noorelt veidi usuliste kalduvustega, isa aga mängis heal tujul vanu tantsulugusid. Isalt kirjutasin ma pärast õpetajana üles kõik tema lood ja saatsin Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogusse. Just tantsuviisid, aga ka isa noorepõlve laulud ("Kaugel suures metsapõhjas", "Kui mina ükskord ära suren" jt) ei meeldinud emale, sest tema mõiste järgi olid kõik ilmalikud laulud lorilaulud.

Emal endal eriti head lauluhäält ei olnud ning oma kontraaldiga laulis ta vahel koolis õpitud "Oh Jumal, su lapsuke olen ma tõest", mille viis oli lihtsalt "Mu isamaa armas, kus sündinud ma".

Ka kuulsin ma temalt esimeseks laulu "Kui ma alles noor veel olin" tavalise viisiga ja minu viiside tagavaras on tingimata ema pärandusest "Ma olen väike karjane".

Kord suvel sõitsid isa ja ema Kuusalusse lauakirikusse. Meil oli oma kirikuvankergi, aga sel ajal veel vedrudeta. Ruumi oli vankris ja mind võeti kaasa.

Suveriided olid sellised, et nendega võis ikka kirikusse minna. Kirikusse sõit oli siis ikka teatud määral pidulik toiming. Vankril olid sõidutekid, üks istekoti peal, teine võeti põlvedele tolmukaitseks.