Taimetarga taevavõtmed, 14.
Ka hobusele pandi siis naastudega riistad peale. Sõit maanteel oli võrdlemisi rahulik.
Harilikult sõitis igal pühapäeval meilt mööda Kaberla inimesi. Nendega ja teiste kirikulistega ühineti teel ning sagedasti oli mitu hobust vooris kirikusse sõites. Ühiselt tehti siis sõitu, ühiselt lasti hobuseid hinge tagasi tõmmata.
Kiriku juurde jõudes aeti hobune lasilate juurde ning seoti seal kinni. Hobusele anti heinad ette, puhastati oma riided tolmust ja heinakõrtest ning mindi kiriku juurde. Isa läks ees kirikuõpetaja juurde kantseleisse ennast lauale kirjutama. Ema näitas mulle selle aja sees kiriku ees olevaid mõisnike haudu, peatus eriti ühe haua juures, kus mälestismärgiks oli naisterahvas alla lastud tunglaga. Ema seletas, kuidas see mõisaproua olnud nii kuri, et löönud toatüdruku müüsriga surnuks. Siis viis mind kirikumõisa tiigi juurde, andis seal allikast juua, sest allikal oli ümber tehtud puust tünn, sinna oli peale pandud plekktoop ning seal käidi ikka joomas. Ema hoiatas aga mind, et ei tohi kohe palju juua, sest vesi on külm ja siis tuleb köha.
Isa tuli varsti tagasi ja siis läksime kõik kirikusse. Ema läks naistepoolele, s.o pahemapoolsetele pinkidele peakäigust, meie isaga paremale poole – meestepoolele. Meie täitsime oma kohused kirikusse istuma hakates – nende kohustustega tutvustati mind juba kodus –, lasime põlvili ja lugesime sellejuures issameiet.
Saime vast istunud, kui hakkas orel mängima. “Mis see on?” küsisin ma ärevalt isa käest. “See on orilad,” vastas isa lühidalt. Aga sest ei olnud mulle küllalt. Häälte meri kajas kirikuvõlvide all, kostis vastu eespoolt altarilt ja siis läksid üksikud hääled nagu keerdu, põimisid ja kajasid jälle võimsalt. Ma vaatasin vääri poole, kus seisis orel ja kust kostis see häälte põimik.
Ma ei olnud enne kuulnud sellist häälte kostmist ja kõlamist – see kiskus mind kaasa. Ma vaatasin ikka orelit, kuigi isa käskis mul ilusasti istuda. Ka ühine koguduse laul kõlas mulle võimsana ning võttis enne natuke aega, kui ma sain ise hakata juba kaasa laulma, pannes seda tähele, mis isa teeb. Aga aeg-ajalt vaatasin jälle orelit, kust kostsid imelikud võimsad ja meeldivad helid. Ma olin ju kuulnud kodus viiulit, kuid viiulil oli vaid üks hääl, vahel kõlas seal ka teine kõrvale; aga siin kuuldus orelilt korraga mitu häält ning need kõlasid hästi. See oli uus, see haaras.
Laulu järel läks isa pihile. Ma jäin üksi pingile istuma, sest sellest oli mulle juba varemalt kodus räägitud. Aga isa jäi ära hirmus kauaks, nii mulle vähemalt näis. Pärast jumalateenistust käis isa veel ära, kuid siis ei olnud aeg enam nii pikk. Ma vaatasin kiriku siseehitust, tegin neist küsimusi, mida pärast isale koju sõites esitasin ning mida ka isa ja ema seletasid, nagu nad mõistsid.
Aga enne kui me kirikust välja läksime, viis isa mind kellatorni all trepist üles vääri peale ja näitas mulle, mis asi oli “orilad”. Isa oli minu soovist aru saanud ja rahuldas seda palumata. Kuid orel ise ei avaldanud mulle kaugeltki seda elamust, mis oreli mäng. Väliselt oli ju orel lihtne hallika värvusega puust kapp ja muud midagi. Kuid isa pidi veel kodugi seletama, kuidas orelit mängitakse ja kuidas siis kogudus selle järele laulab, kõik ühe korraga.
Kodu lööb kõikuma
Kui ma olin kuueaastane, s.o 1891. aasta kevadel, lõi meie kodu kõikuma. Haavakannu oli õieti kõrtsikoht ning see muutus mõisa kolmepäevakohaks vaid sellepärast, et kõrts ei töötanud hästi. Selle lähedal ei olnud suuri külasid, siin ei ööbinud palju teekäijaid, ta ei olnud rahva kooskäimise kohaks – ühesõnaga, kõrtsmikul polnud siin niipalju sissetulekut, et oleks võinud maksta kõrget kõrtsirenti ning minna sellejuures veel rikkaks, nagu see oli tavaline nähtus tolleaegsete kõrtsmike juures. Kõrts jäigi sellepärast kuivaks ja maadele asutati kolmepäevamees.
Kord kevadtalvel tuli isa mõisast teolt koju väga murelise, aga ka pahase näoga. Ei tahtnud õieti süüagi õhtulauas. Ema mõistis, et isal on mõisas midagi juhtunud.
