Kartulite koorimise ajal otsustasime ikka tublisti oma käega ossi võtta. Aga tavaliselt ei olnud see omakäega-ossivõtmine kuigi liialdane. Seapea liha on võrdlemisi vägev, ning kui sa olid paar õhukest kildu võtnud, ei tahtnudki seda rasvast liha enam. Isa oli siis meile abiks, ta lõikas välja vähem vägevat liha – kõrva, kärssa, keelt või taiseid kohti, mis söömisel “ei hakanud nii vasta”. Harilikult viidi lihavaagen ööseks tuppa kerisele, ning kui liha tõmbas seal peale erilise korra ja pärast teisel päeval veel jahtus, võis seda seapead ikka veel süüa.