Juurde oli tulnud uus Vilbergide suguvõsa esindaja, kes ristiti 8. septembril vanemate soovi kohaselt Kustaseks ristiisa Kustas Minni nime järele, kuid ristija, Kuusalu kirikuõpetaja praost W. Kentmann kandis mind kirikuraamatusse hoopis Kustavina.

Sünnipäeva daatumgi on ebatäpne. Ma olen sündinud rukkimaarjapäeva järel. Rukkimaarjapäev on 15. augustil ja mu sünnipäeva peeti lapsena 16. augustil. Kui sain Kuusalu kirikust esimese ristimistähe, oli sinna märgitud sünnipäevaks 22. august (vana kalendri järgi). Ema imestas selle üle tõsiselt ning otsustas: “Kirjutagu nemad, mis tahavad, aga sina oled sündinud 16. augustil. Mäletan, et oli reedene päev. Õhtu eel sündisid.”

Kuna ka passis oli sünnipäevaks märgitud 22. august, jäigi see ema protestist hoolimata minu ametlikuks sünnipäevaks. Et Kustavi asemel olen kirjutanud Gustav, on peamiselt minu enda süü.

Pärast mind sündis vanematel veel kolm last: Liisa, Peeter ja Johannes. Neist suri Liisa kolmeaastaselt, Johannes ühe kuu vanuselt, minust kuus aastat noorem Peeter kasvas üles.

Mu esimeseks hoidjaks oli vanem vend Kaarel – Kaalu, pärast õde Maria – Mann. Kaalu oli minust kaheksa aastat vanem. Küllap tal olid selles vanuses juba oma huvid, mis kiskusid teiste omasuguste poole, ning ma jäin teinegi kord omapead. Tema pidi mind ka toitma. Ema rääkis mõnigi kord, kuidas Kaalu teinud kõrtsitoa akna peale kartuli- ja silgupudi ja mina olevat seda ajanud peoga suhu, nagu on teinud kogu inimsugu sellisel arenemisastmel. Ma olevat olnud ka välimiselt tubli poiss nagu karu.

Aga kui Kaalu teiste laste juurde kadus, ei olnud minu ettevõtmised alati kõige mõistlikumad. Mulle räägiti lapsena mitmel korral, kuidas ma ühel sellisel omaette olemisel roomanud Haavakannu kõrtsi ette keset maanteed, kus oli ju hea istuda pehmes maanteetolmus. Siis aga sõitnud maanteel Valkla mõisa saksad oma neljahobusetõllaga. Sel ajal ma muidugi saksa ees hirmu veel ei tundnud ning olevat jäänud rahulikult maanteele püherdama.

Valkla Ramm võtnud siis ohjad oma kätte ja ajanud kutsari poissi maanteelt ära viima. Kutsar noominud pärast minu isa, et poiss püherdab kesk maanteed – selle läbi võib tulla viimaks õnnetus.

Ega isa maanteel püherdamist muidugi õigustanud. Arvatavasti lõppes juhtum sellega, et Kaalu sai tapelda. Kui mul jalad juba kõvenesid, viidi mind kaasa mängukohtadele. Oli jalgsi minek siiski pikaldane või väsisid mul jalad, võeti mind kukile või selga nagu soolakotti. Pidin aga kätega kõvasti kinni pidama Kaalu kaelast, kuna Kaalu võttis minu jalad oma käte embusse. Harvemini tõsteti mind kaksiti õlgadele, kuna tassija hoidis vaid käsi kinni. Mind õlgadel kanda ei olnud Kaalul kerge, sest olin raske poiss ja 8–9aastasel poisil ei jätku palju jõudu, nagu ma seda pärast küllaltki kogesin, kui olin vend Peetri hoidja.

Üldiselt oli sellal meie lasteaed loopealne ja mängumuru kuskil tara või suurema kivi ääres. Viimases olid ka laste mänguasjad, milleks olid meil enamasti kivikesed, katkiläinud savinõude killud, käbid, aga ka lehmad, hobused, lambad jne, mida valmistasid vanemad lapsed noa või pussiga. Mängida me oskasime.

Mängud olid enamikus vanemate inimeste tööde järeleaimamine. Meil olid karjad karjamaadel, kündsime põldu, vedasime hobustega üht ja teist; tütarlapsed keetsid toitu, ostsid poest kaupa. Sellejuures ajasime juttu nagu vanad inimesed, kirusime ja vandusime – ühesõnaga matkisime vanemaid ning nende tegevust.

Tegemist ja jooksmist oli küllalt, ei olnud alati aega korralikult süüagi ja õhtul maitses uni – vahest ei saanudki enam õhtustada, juba langesid silmad kinni. Hommikuks olid siis muidugi “hiired söönud kõu tühjaks”, nagu tähendas siis ema. Eriti juhtus seda siis, kui juba vanemaks sain ja jooksmine edenes paremini.